Dialogose õpetus - Tiit Sepa

Скачать книгу

est

      Jah. Nüüd olin saanud kõik, mida igatsesin. Istusin oma luksuslikus rannamajas ja vaatasin merele. Läbi suurte, avatud klaasakende, uhas sisse sumbjat soojust. Ajuti vilkus pilvede vahelt päike, nagu tuletades ennast oma olemasoluga meelde. Ilm oli pilves ja oodata võis äikest. Mina aga istusin mugavas korvtoolis, nautisin soojust ja viskit. Mu ilusas ja mugavas majas oli palju tube; maja ise oli õhuline ja ehitatud veidi kõrgema liivakünka otsa. Kohe palkoni eest algasid hõredad kõrkjad, siis siidina pehme liiv ja varsti oligi meri. Soe, hullutav meri. Ma nautisin seda. Tõesti oli hea. Minu maja eest, kergete tugipostide ja trepi juurest algas käänuline, valkjalt hall asfalteeritud tee, mis viis Suvituslinna. Tee ääres olid majad. Mõned samuti uhked ja luksuslikud: mõned vaesed ja lagunenud. Majad oma aedade, puude ja lillepeenardega. Õues askeldasid inimesed, sulades kokku üheks siblivaks massiks minu erakliku ja suurejoonelise üksildase elu kõrval, mille kuningas ma olin. Sain nautida vabadust vee ja linna piiril, vaadates ülbelt alla pakitsevale eksistentsile – tööle ja pingutustele, mis minule enam ei kuulunud. Teenisin palju raha oma vaimuga ja võisin seda arutult laristada. Jah – ma olin rahul.

      Linnas oli palju teid, mis looklevate ussidena kadusid majade vahele. Linnas oli palju varjulisi parke, mille äärde oli ehitatud kodanlastest tänapäevaste pürjelite maju, kes uhkete autodega ringi sõitsid ja rannarajoonis oma kontorites äri ajasid. Majad kadusid roheliste puude igikestvasse rohelusse, sest Suvituslinna sumbjas suvi ei lõppenud mitte kunagi. Rikkad pürjelid vaatasid ise hommikuti kohvi juues uhkelt alla oma raudäärtega sepistatud rõdudelt. Pürjeliprouad hoidsid peente, lakitud sõrmede vahel õrnõhukesest valgest portselanist tasse ja ajasid heledal häälel enda arvates väga tarka juttu. Nad võisid seda teha, sest olid rikkad ja istusid hommikuti kallitesse autodesse, et sõita siis puhkusele, tööle, või muidu aelema. See oli nagu uni, mis talletub ajukäärude vahele ja igal öösel võid võtta sealt uue killukese, et seda nautida ja vaadata jälle uusi lahendusi. Vähemalt oli selline elu tegevusetu ja üksluine. Nad ei osanud isegi mõelda ja viskasid mööda jalutavatele kerjustele rõdult münte nagu saiaraasukesi tuvidele. Seda kutsuti inimliku jumaluse halastuseks. Elumatmise tõe leidmiseks ühtloovuse ajalikus elus. Anna ja sulle antakse. Väga palju. Ja mina olin ka saanud oma. Erakliku maja kõige kallimas ja luksuslikumas asukohas, hea vaatega merele. Ainult ma ei loopinud litsidele ja kerjustele münte. Andsin neile leiba, viina ja kilu. Omamaist.

      Igatahes oli Suvituslinn väga ilus ja romantiline. Iga nurk pakkus uut avastust ja vanade majade taha minnes leidsin taas uue nurgakese kaarduvas tulevikus, mille osaks ma tahtsin saada. Suvituslinnas polnud kuritegevust, sest Suvituslinna maffia likvideeris selle juba eos. Nagu ka naise, kes mind kiriku juures tappa üritas. Too naine oli vist tulnud Lõputust Linnast, sest ta ei tundnud meie seadusi.

      Rannarajoonis oli palju ärisid, mis müüsid igasuguseid kulinaid, suveniire ja palju muud vajalikku ja mitte vajalikku. Vähemalt oli rannalinn hubaselt soe ja kodune ja teinekord meeldis mul siin tunde ringi hulkuda. Kaugemale ma minna ei ihanud, sest edaspidi, minnes üha sügavamale selle urbaniseerunud maailma sügavustesse, läksid rannalinna kõverad ja kitsad tänavad pikkadeks ja laiadeks uulitsateks, kus kihutasid süngeilmelised bussid, trammid, trollid, linnarongid. Kus kõik ruttasid selle ääretu, täisehitatud ja Lõputu Linna sügavustesse. Kus oli lõppematult teravaid raudaedu, korrusmaju: vanaaegseid, punastest tellistest, uhkete karniisidega laotud kõrgete ja kitsaste gooti akendega plekk-katusega maju, kui kirikuid ja sünagooge. Ma kartsin seda linna ja läksin sinna nii harva kui võimalik. Tolles ääretus, hirmutavas ja niiskes linnas oli palju kurjategijaid, narkomaane ja teisi pätte, kelledest mõni ka ajuti meie Suvituslinna ära eksis ja siin oma otsa leidis. Nad maeti kaugemale rannaliiva sisse. Nad maeti väga sügavale, käänuliste luidete ja veisliiva sisse, ning mitte keegi ei teadnud enam täpselt kus on nende hauad. Mõned maeti vahest ka madalamale, sest Renne tahtis ajuti kontrollida, kas nad on ikka surnud ja lasi maffiameestel teinekord osa laipu välja kaevata.

      Tegelikult polnudki mul vaja Lõputusse Linna minna. Minu kodu oli piiriks merele. Olin kõige äärmine ja viimane Lõputu Mere ääres, mille keskel (või siis vähemalt ranna silmapiirist kaugemal) teadsin olevat üht saart. Ma armastasin oma igavikuhõngulist õhulist kodu, kus puhates võisin ma jätta akna lahti ja mitte ükski varas ei roninud mu tuppa. Võisin ringi käia alasti ja mitte keegi ei karistanud mind selle eest. Käisin õhtuti parkides ja baarides prostituutidega juttu ajamas ja hiljem nendega amelemas. Muidugi parkides käies olin ma ikka riides. Siis oli tõsi küll üksikuid pahandusi ja purjus peaga eksisin ma käänulistel suvituslinna tänavatel ära. Tiirutasin ringi nagu peata kana, keset alleid, parke, puude tagant, majade vahelt ja leidsin ennast viimaks ühe vanaaegse kiriku raudaia juurest. Kartsin juba, et olen sattunud Lõputusse Linna, kus ma kord ekslemas käisin ja pidin äärepealt elu kaotama. Jah. Tookord kiirustasin ma kella viiesele bussile, mis pidi mind viima maale. Aga millisele maale? Kus oleksin pidanud jälle silkama kilomeetrite viisi metsajooksu paksus tihnikus, kuni jõuan väsinuna ja higisena väikesesse külamajja, et sealt veidi puhanuna ja vett joonuna alustada jälle vaevalist tagasiteed. Olin maal Igavene Jooksja – Igavene Hulgus. Palju mõnusam oli rannamajas. Öösel, kui und ei tulnud, kuulasin kaua merekohinat ja unistasin. Õieti unistada polnudki millestki. Lihtsalt mõtlesin.

      Jõin viskit ja vaatasin unelevalt kaugustesse. Vaatasin sünkjate, raskete pilvede alla, mõeldes olematuse, Nelja Õe saarele meres. Kunagi lähen ma sinna. Kindlasti lähen, sest tahan näha nelja õde ja nende isa. Teadsin nende olemasolust, kuid unustasin selle vahetevahel ära. Aga täna õhtul lähen ma Punaste Brokaatkardinatega kõrtsi Munala pargis, kus müdiseb imeline muusika, on hõrgutavalt maitsvad joogid ja söögid ja mind ootab tumedajuukseline Maiora. Jah – ta ootab mind. Ma tean seda.

      Heitsin pilgu ranna suunas ja vaatasin prostituute, kes tulid rannahoonest amelemast ja läksid mööda laudteed, et ennast korraks merre kasta. Ma ei keelanud mitte kellegil käia oma privaat – rannamaal, sest sain kohaliku ja võimsa maffiaga hästi läbi ja mulle oli tagatud ööpäevaringne kaitse. Lasin isegi oma rannale ehitada rannakabiine, et inimesed saaksid riideid vahetada, kui nad päevitama ja ujuma lähevad. Tihti käisin rannas jalutamas ja hulkusin mööda lõputuna näivat liivariba kaugustesse. Ükskord jäin tormi ja liivatuisu kätte. Kaotasin oma rahakoti ja luidete vahelt, tormava ja mässava mere käest varju otsides, leidsin viimaks ühe igeriku rannamaja, kust varju sain. Vanamehenäss suhtus minusse ettevaatlikult, ent seda veetlevam oli tema kaunitarist lapselaps. Tüdruk hakkas mulle kohe meeldima ja nüüd käib ta minu juures tihti külas. Alles kolm päeva tagasi tiris ta mind ära rannahoonest, prostituutide juurest. Kui maffiajõukude vahel laskmiseks läks, siis oli tema, kes paar Lõputu Linna mafioosot tina täis küttis nagu vanad kastrulid. Ta lohistas mu üle heki ja viskas laudteele. Nüüd olin oma rannal ja siin ei tohtinud mind mitte keegi puutuda. Lõputu Linna kõrilõikajad vaatasid mind, kuid mitte keegi ei tulistanud. Nad teadsid mida see tähendaks:

      (See tähendaks lõputut pöörist esialgu vaikselt kulgevas jääkülmas jões, mille kristallselge vesi paistab eredalt välja kuni põhjani. Põhi on aga väga sügaval kaljude vahel. Pööris oleks vedanud nad sinna põhja, lasknud küll natukene vees hingata, ja viinud ära kangeks külmanutena Ilge Jõe voogudesse. Siis oleksid nad jõudnud jõe kaljustelt kallastelt, kust väljapääsu ei olnud, jõe soistele kallastele. Need lirtsusid ja lädisesid keset täiskasvanud kõrget ja teravat luuderohtu. Kiitsakate kaskede ja salajaste ohtlike mülgaste maailmas, kust välja jõudes oleksid nad sattunud lõputule teele, kus iga nurga taga oleks neid oodanud püssimehed, tapmine ja valu. Kui nad jõuavadki viimaks lõppu, leiavad nad loojangus punetava raiesmiku serval, mändide aduvasse kaduvikku ajuvas roosas piirituses, lõpmatuse ääre servalt väikese majakese. Osmiku, oleks vist õigem öelda. Öösel tulevad sinna osmikusse röövlid, kes tulistavad kõik katki, tapavad ja kiirustavad ise minema. Neile, kel õnnestub eluga pääseda, läheb kiireks. Nad peavad põgenema, sest varsti osmik plahvatab ja kõik hukkuvad. Nad ruttavad taas lõputule teele, kus neid ei võta peale ükski buss ja aeg-ajalt sajab paduvihma. Kruusane ja tolmav tee kaob sirge kiirena lõputusse ja selle osaks on ainult Saladuste Soo, mis jääbki viimaseks peatuspaigaks. Mööda Ilget Jõge nad enam tagasi üles ujuda ei saa, et läbida uuesti värav rannale, Suvituslinna ja tasandisse, kust viib tee Lõputu Linna kuritegelikele tänavatele. Nad peavad talumeeste juurest tööd otsima, et süüa saada ja kerjama, et saaksid jalga ära lääbatanud jalanõusid. Nende relvad lagunevad ja roostetavad. Nad ei saa enam tappa ja tulistada, sest püssirohi padrunites on muutunud jahuks. Nad ise haisevad pesematusest, sest kohe kui üks buss neid peale võtab, et veidi edasi viia, visatakse mehed halva haisu pärast

Скачать книгу