LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meist uued riided, mis olid odavad, kuid puhtad. Meestel oli kaabu, kuub, särk, püksid ja kingad; naistel sitsist kleit ja rätik pähe sidumiseks. Siis viidi meid suurde ruumi hoone eesmisel küljel, mille juurde kuulus ka õu, et meid korralikult välja õpetada, enne kui kliendid sisse lastakse. Mehed seati ritta ruumi ühe seina äärde ja naised teise seina äärde. Kõige pikem pandi rivis esimeseks, siis tuli pikkuselt järgmine ja nii edasi, vastavalt pikkusele. Emily oli naisterivi lõpus. Freeman nõudis, et me peame oma koha meelde jätma, ja manitses meid esinema teraste ja elavaloomulistena – mõnikord ähvardades, kuid teinekord hoopis meile mitmesuguseid peibutisi ette käies. Selle päeva jooksul treenis ta meid „terane olemise kunstis” ning oma koha kiiresti ülesleidmises.

      Pärast söötmist kästi meil pärastlõunal uuesti ringi marssida ja sunniti tantsima. Bob, üks segavereline poiss, kes oli kunagi kuulunud Freemanile, mängis viiulit. Seisin tema juures ja julgust kokku võttes küsisin temalt, kas ta Virginia riili oskab mängida. Ta ütles, et ei oska, ja küsis minult, kas mina oskan. Kui ma vastasin jaatavalt, ulatas ta viiuli mulle. Võtsin loo üles ja mängisin selle lõpuni. Freeman käskis mul mängimist jätkata, ta paistis olevat sellega väga rahul ja ütles Bobile, et mina mängivat tollest palju paremini. Märkus paistis minu musikaalset kaaslast väga kurvastavat.

      Järgmisel päeval saabus palju kliente Freemani „uut partiid” uurima. Freeman oli väga jutukas, rääkis pikalt ja laialt meie mitmesugustest headest iseloomujoontest ja omadustest. Ta käskis meil pead püsti hoida ning reipal sammul edasitagasi kõndida, sel ajal kui kliendid meie käsi ja jalgu ja keret katsusid, meid ringi keerutasid ja küsisid meilt, mida me teha oskame, käskisid meil suu avada ja hambad ette näidata – see käis täpselt samamoodi, nagu džoki uuriks hobust, mille ostmist ta kaalub. Mõnikord viidi mõni mees või naine väiksesse majja tagumise hoovi peal ja riietati lahti, et teda põhjalikumalt uurida. Arme orja seljal peeti tõendiks tema mässulisest ja sõnakuulmatust iseloomust, mis võis müügivõimalusele halvasti mõjuda.

      Üks vanem härra, kes ütles, et otsib kutsarit, paistis minu vastu huvi tundvat. Tema vestlusest Burchiga sain ma teada, et ta elab selles linnas. Ma soovisin väga, et tema mu ära ostaks, sest kujutlesin, et New Orleansist poleks mul kuigi raske põgeneda mõnele põhjast pärit laevale. Freeman küsis temalt minu eest tuhat viissada dollarit. Vanahärra oli veendunud, et seda on liiga palju, sest ajad on keerulised. Kuid Freeman väitis, et ma olevat terve ja tubli, hea kehaehitusega ja intelligentne. Ta pidas vajalikuks minu muusika-alaste saavutustega liialdada. Vanahärra väitis üpriski osavalt, et üks neeger ei saagi olla kuidagi erakordne, kuid viimaks pidin ma kahetsusega nägema, kuidas ta lahkus, kuigi ta ütles, et tuleb tagasi. Selle päeva jooksul tehti siiski päris mitmeid müügitehinguid. David ja Caroline osteti koos, nende ostjaks oli üks istanduseomanik Natchezist. Nad lahkusid meie juurest, suud naeratusest kõrvuni ja kõige õnnelikumas meeleolus, mille põhjuseks oli see, et neid ei lahutatud. Lethe müüdi ühele istanduseomanikule Baton Rouge’ist ning tema silmad välkusid vihaselt, kui ta minema viidi.

      Sama mees ostis ka Randalli. Väikest poissi sunniti hüppama ja üle toa jooksma ja ka mitmesuguseid muid tükke tegema, mis pidid tema liikuvust ja head seisukorda demonstreerima. Kogu selle kauplemise aja nuttis Eliza häälekalt ja väänutas käsi. Ta palus härdalt meest, et too poissi ei ostaks, või siis ostaks koos poisiga ka tema ja Emily. Ta lubas sel juhul olla kõige ustavam ori, keda eales on nähtud. Mees vastas, et ta ei saa seda endale lubada, mille peale tabas Elizat kurvameelsus ja ta kaeblikult nutma puhkes. Freeman pööras end marus tema poole, piits peos, ning käskis tal lärmamise lõpetada või muidu saab piitsa. Ta ei kavatse taluda sellist asja – sellest tatist hädaldamist; ja kui Eliza jalamaid vait ei jää, viib ta naise õuele ja mõõdab välja sada piitsahoopi. Jah, ta ajab sellise rumaluse temast üpris kiiresti välja, ja olgu ta n…d, kui ta sellega hakkama ei saa. Eliza tõmbus tema ees kössi ja püüdis pisarad ära pühkida, kuid asjatult. Ta tahaks ainult olla koos oma lastega selle vähese aja, mis tal on elada jäänud. Mitte mingid Freemani kurjad kulmukortsutused ega ähvardused ei suutnud seda piinatud ema täielikult vaigistada. Eliza palus ja anus neid ikka veel härdalt, et nende südames oleks nii palju kaastundlikkust, et neid kolmekesi kokku jätta. Üha uuesti rääkis ta neile, kui väga ta oma poega armastab. Väga palju kordi kordas ta oma eelmist lubadust – kui truu ja sõnakuulelik ta saab siis olema, kui kõvasti ta siis ööl ja päeval tööd teeb, kuni oma elu viimaste hetkedeni, kui vaid see mees nad kõik koos ära ostaks. Aga sellest polnud kasu, sest härra ei saanud seda endale lubada. Tehingus lepiti kokku ja Randall pidi lahkuma üksi. Siis jooksis Eliza tema juurde, embas teda kirglikult, musitas teda veel ja veel, ütles poisile, et ta teda ei unustaks – ja kogu selle aja langesid tema pisarad vihmana poisi näole.

      Freeman siunas teda, nimetas teda virisevaks ja töinavaks libuks ning käskis tal oma kohale minna ja viisakalt käituda – ja olla korralik inimene. Ta vandus, et ei kavatse sellist asja enam kuigi kaua taluda. Kui Eliza ette ei vaata, siis saab ta varsti Freemanilt midagi sellist, et tal oleks ka põhjust nutta, selles võib ta kohe päris kindel olla.

      Baton Rouge’ist pärit istanduseomanik oli valmis oma uue ostuga lahkuma.

      „Ära nuta, emme. Ma olen seal hea poiss. Ära nuta,” ütles Randall, kui enne uksest väljumist üle õla vaatas.

      Jumal teab, mis sellest poisist praeguseks saanud on. Seda oli tõesti kurb pealt vaadata. Ma oleksin ka ise nutnud, kui oleksin julgenud.

      Sel ööl jäid haigeks peaaegu kõik, kes olid prikk Orleansiga kohale toodud. Nad kurtsid teravat valu peas ja seljas. Väike Emily nuttis vahetpidamata – tema puhul oli see tõesti ebatavaline. Hommikul kutsuti kohale arst, kes aga ei suutnud meie kaebuste iseloomu kindlaks teha. Mind läbi vaadates ja minu sümptomite kohta küsimusi esitades avaldasin ma arvamust, et ehk võiks olla tegemist rõugete puhanguga – mainisin oma veendumuse põhjusena Roberti surma. Ka tema arvas, et nii võib see tõesti olla ning lubas kohe haigla ülema siia saata. Õige pea saabuski haigla ülem – väikest kasvu heledate juustega mees, kelle poole pöörduti nimega doktor Carr. Tema otsustas, et tegemist on tõepoolest rõugetega, mispeale tervet õue haaras suur ärevus. Kohe pärast doktor Carri lahkumist pandi mind koos Eliza, Emmy ja Harryga üüritõlda ning meid viidi haiglasse, suurde valgest marmorist hoonesse, mis asus selle linna ääres. Mind koos Harryga paigutati ühte ülemisel korrusel asuvasse haigetuppa. Ma jäin väga haigeks. Kolm päeva olin täiesti pime. Kui ma seal sellises olekus lamasin, tuli sinna Bob, kes ütles doktor Carrile, et Freeman oli saatnud ta küsima, kuidas meiega on. „Ütle talle,” vastas arst, „et Platti seisund on väga halb, aga kui ta kella üheksaks veel elus on, siis võib ta sellest välja tulla.”

      Ma arvasin, et suren. Kuigi mind ei oodanud ees eriti midagi sellist, mille pärast tasunuks elada, kohutas käeulatuses olev surm mind siiski. Arvan, et oma pere rüpes viibides oleksin ma oma elust loobunud ja selle käest ära andnud, kuid kustuda võõraste keskel ja sellistes oludes, sellele oli tõesti valus mõelda.

      Haiglas oli palju inimesi, neid oli mõlemast soost ja igasuguses vanuses. Hoone tagaosas valmistati kirste. Kui keegi suri, siis löödi kella – see oli märguanne surnumatjale, et ta tuleks ja surnukeha ära potissepa põllule viiks. Igal päeval ja ööl tõi see kell mitmeid kordi kuuldavale oma melanhoolset häält, kuulutades järjekordset surma. Aga minu aeg polnud veel käes. Kriis oli möödas, ma hakkasin uuesti elule ärkama ning kahe nädala ja kahe päeva möödudes pöördusin ma koos Harryga orjatarandikku tagasi, kandes oma näol neid haiguse märke, mis tänase päevani minu nägu moonutavad. Ka Eliza ja Emily toodi järgmisel päeval üüritõllaga tagasi, ning taas pandi meid näitamiseks välja müügisaalis, et ostjad meid vaadata ja uurida saaksid. Hellitasin endiselt lootust, et kutsarit otsinud vanahärra uuesti sisse astub, nagu ta oli lubanud, ja mu ära ostab. Sellise sündmuse toimumise korral arvasin ma suurenevat lootust, et peagi õnnestub mul oma vabadus tagasi saada. Kliente sisenes pidevalt, kuid see vanahärra ei tulnud enam kunagi.

      Lõpuks ühel päeval, kui me õues olime, tuli Freeman välja ja kamandas meid suures ruumis oma kohtadele. Kui me ruumi sisenesime, ootas meid seal üks härra, ja kuna temast selle jutustuse käigus edaspidi palju juttu tuleb, võiks ehk olla kohane esitada tema välimuse kirjeldus ja minu esmane arvamus tema iseloomu kohta.

      Ta

Скачать книгу