LITMIR.BIZ

Скачать книгу

matust, nõjatusin ma paki juures vastu luugiava, pea masendavaid mõtteid täis, kui kellegi madruse lahke hääl minult küsis, miks ma nii masendunud olen. Mehe hääletoon ja olek mõjusid mulle julgustavalt ja ma vastasin, et sellepärast, et ma olen vaba mees, kes ära rööviti. Ta vastas, et sellest täiesti piisaks, et kes tahes masendusse vajuks, ning jätkas minu küsitlemist, kuni oli kogu mu loo koos kõigi selle üksikasjadega teada saanud. Selge oli see, et ta tundis minu vastu väga suurt huvi, ning madruse järsus kõnepruugis vandus ta, et aitab mind kõigiti, kuidas vähegi saab, isegi kui see „tema laudise puruks peksaks”. Palusin tal muretseda mulle sulge, tinti ja paberit, et ma saaksin saata kirja mõnele oma sõbrale. Ta lubas, et hangib need mulle – kuid see, kuidas ma võiksin saada neid teiste teadmata kasutada, oli raske küsimus. Kui mul õnnestuks pääseda pakki sel ajal, kui tema on vahis ja teised madrused magavad, siis võiks ehk olla võimalik see ära korraldada. Otsekohe turgatas mulle pähe väike paat. Ta arvas, et me peaks olema üsna Balize’i lähedal, mis tähendab, et umbes Mississippi suudme kohal, mistõttu oli oluline kirjutada see kiri võimalikult kiiresti ära, sest muidu läheb võimalus kaotsi. Sellest tulenevalt korraldasime asja nii, et mul õnnestus järgmisel ööl jälle salaja suure paadi alla pugeda. Tema vahikord algas kell kaksteist. Ma nägin, kuidas ta pakki läks ja umbes tunni aja pärast ma järgnesin talle. Ta tukkus laua taga, mille peal seisis haiglaselt kollase valgusega võbelev tuli, ning selle laua peal olid ka sulg ja leht paberit. Minu sisse astudes tõstis ta pea, viipas mulle, et ma tema kõrval istet võtaks, ning osutas paberile. Ma adresseerisin kirja Henry B. Northupile Sandy Hilli ja andsin teada, et ma olen röövitud, viibin prikk Orleansi pardal, mis on teel New Orleansi, ning et sellest tulenevalt pole mul võimalik teha oletusi selle kohta, milline võiks olla minu teekonna lõppsiht, ning palusin, et ta võtaks tarvitusele abinõud minu päästmiseks. Varustasin kirja allkirja ja aadressiga, ning Manning, olles selle läbi lugenud, lubas selle New Orleansi postkontorist teele saata. Seejärel kiirustasin tagasi oma peidupaika paadi all ning hommikul, kui orjad üles tulid ja ringi kõndima hakkasid, hiilisin sealt märkamatult välja ning ühinesin nendega.

      Minu hea sõber, kelle nimi oli John Manning, oli sünni poolest inglane ning suure südamega mees, üks suuremeelsemaid meremehi, kes eales on laevatekkidel kõndinud. Ta oli elanud Bostonis, oli pikka kasvu turske mees, umbes kakskümmend neli aastat vana, nägu kergelt rõugearmiline, kuid täis heatahtlikkust.

      Ei juhtunud enam midagi sellist, mis oleks meie igapäevasesse üksluisusesse vaheldust toonud, ja nii jõudsimegi New Orleansi. Kui me sadamakai äärde jõudsime, ja enne veel, kui laev sai otsad kinnitatud, nägin ma Manningit kaldale hüppamas ja linna poole kiirustamas. Teele asudes vaatas ta veel korraks tähendusrikkalt üle õla, andes mulle nii märku oma käigu eesmärgist. Varsti oli ta tagasi ning minust lähedalt möödudes müksas mind küünarnukiga ja pilgutas eriliselt silma, just nagu öeldes: „Sellega on korras”.

      Hiljem olen teada saanud, et see kiri jõudis Sandy Hilli kohale. Mister Northup käis Albanys[1.] ja viis selle juhtumi kuberner Sewardi ette, ent kuna kirjas polnud esitatud täpsemat informatsiooni minu tõenäolise asukoha kohta, siis ei peetud tol hetkel soovitavaks asuda rakendama meetmeid minu vabaduse taastamiseks. See otsustati edasi lükata, arvates, et kunagi võiks saabuda minu asukoha kohta ka täpsemat informatsioon.

      Õnneliku ja liigutava stseeni tunnistajaks oli aga võimalik saada kohe, kui me kaldatammi äärde jõudsime. Niipea, kui Manning oli priki pardalt lahkunud, et suunduda postkontorisse, astusid meie juurde kaks meest ja nõudsid valjul häälel Arthurit. Kui Arthur oli nad ära tundnud, oli ta suurest rõõmust peaaegu hullumas. Polnud võimalik hoida teda üle priki parda hüppamast; ja kui ta seejärel nende meestega kokku sai, siis haaras ta nende kätest kõvasti kinni ja klammerdus väga pikaks ajaks nende külge. Need mehed olid Norfolkist ja olid tulnud New Orleansi teda ära päästma. Nad andsid teada, et tema röövijad on arreteeritud ning viibivad Norfolki vangimajas. Nad jutlesid veidi aega kapteniga ja lahkusid siis koos rõõmustava Arthuriga.

      Kuid sadamasillal rüseleva rahvasumma seas polnud mitte ühtegi, kes oleks mind tundnud või minust hoolinud. Mitte ükski tuttav hääl ei soojendanud minu kõrvu ega olnud seal mitte ühtegi nägu, mida ma oleksin juba kunagi näinud. Arthur on varsti jälle oma pere juures ning saab tunda rahuldust sellest, et talle tehtud kuri saab tasutud. Kuid minu pere – kas ma üldse kunagi näen neid veel? Mind haaras täielik mahajäetuse tunne, mis täitis minu südame meeleheite ja kahetsustundega selle üle, et ma polnud koos Robertiga merepõhja vajunud.

      Üsna varsti hakkas pardale tulema kaupmehi ja kaubasaajaid. Üks pikka kasvu ja kõhna näoga mees, heleda nahaga ja kergelt küürus, ilmus nähtavale, paber käes. Burchi kamp, mis koosnes minust, Elizast ja tema lastest, Harryst, Lethest ja veel mõnest, kes olid liitunud meiega Richmondis, anti talle üle. See härra oli mister Theophilus Freeman. Oma paberilt lugedes hõikas ta välja „Platt”. Keegi ei reageerinud. Seda nime hüüti korduvalt välja, kuid endiselt ei leidunud kedagi, kes sellele oleks reageerinud. Seejärel hüüti Lethe nimi, siis Eliza, siis Harry, kuni nimekiri läbi sai. Igaüks astus ette, kui tema nimi välja hüüti.

      „Kapten, kus Platt on?” nõudis Theophilus Freeman.

      Kapten ei osanud seda talle öelda, sest laeva pardal polnud kedagi sellenimelist.

      „Kes selle neegri saatis?” uuris ta uuesti kaptenilt ja osutas minule.

      „Burch,” vastas kapten.

      „Sinu nimi on Platt – sa vastad minu kirjeldusele. Miks sa ette ei astu?” nõudis ta minult vihase häälega.

      Andsin talle teada, et see pole minu nimi, et mind pole mitte kunagi sellise nimega kutsutud, aga et mul pole selle nime suhtes ka mingeid vastuväiteid.

      „Noh, siis pead sa oma nime selgeks õppima,” ütles tema, „ja vaata, et sa seda k…i pärast enam ei unustaks,” lisas ta.

      Muuseas, mister Theophilus Freeman ei jäänud vägisõnade tarvitamises sugugi maha oma äripartnerist, Burchist. Laeval oli minu kohta öeldud „stjuuard” ning see oli esimene kord, kui minu puhul kasutati nime Platt – seda nime, mille Burch oli oma kauba saajale edastanud. Laeva peal viibides vaatasin ma, kuidas kokkuaheldatud orjad kaldatammil tööd tegid. Möödusime neist, kui meid Freemani orjaaedikusse aeti. See orjadeõu oli üsna sarnane Goodini orjaaedikule Richmondis, välja arvatud see, et õue ümbritses tellisseina asemel plankaed, mis oli kõrge ja sirge, lattide otsad ülemises servas teritatud.

      Koos meiega elas tarandikus vähemalt viiskümmend orja. Olles pannud oma tekid maha ühte õue peal asuvasse väikesesse majja ning olles nimepidi ette kutsutud ja söödetud saanud, lubati meil planguga ümbritsetud hoovis ringi lonkida kuni öö saabumiseni, ning siis mähkisime end oma tekkide sisse ja heitsime pikali kuuri alla või lavatsitele või õuele lageda taeva alla, nii, nagu kellelegi just parajasti meeldis.

      Sel ööl sain ma vaid õige põgusalt silma looja lasta. Minu pea oli mõtteid täis. Kas oli see võimalik, et ma olin tuhandete miilide kaugusel kodust – et mind oli nagu juhmi looma mööda tänavaid aetud, et mind oli igasuguse halastuseta ahelatesse pandud ja pekstud, et mind lausa aeti orjade karjas, ja ma olin ka ise ori? Kas olid viimase paari nädala sündmused tõepoolest päriselt juhtunud? Või oli see kõigest pikale veninud une masendav faas? See polnud mingi illusioon. Minu õnnetuste karikas oli täis saanud ja voolas üle. Tõstsin käed Jumala poole ja öö vaikivas ärkvelolekus, kaaslaste magavatest kujudest ümbritsetuna, palusin ma sellele vaesele hüljatud vangile halastust. Meie kõigi – vabade ja orjade – Kõikvõimsa Isa poole saatsin ma teele murtud vaimu härda palve, anudes ülevalt poolt endale jõudu taluda seda murede koormat, kuni hommikuvalgus unelesuikunud äratas ning järjekordse päeva orjuses sisse juhatas.

      VI

      PEATÜKK

      VÄGA ARMASTUSVÄÄRNE JA JUMALAK ARTLIK MISTER Theophilus Freeman, James H. Burchi äripartner või kauba vastuvõtja ning New Orleansi orjaaediku pidaja, oli hommikul juba varakult oma loomade keskele välja tulnud. Lüües aeg-ajalt jalaga mõnda vanemat meest või naist ja kostitades paljude teravate piitsahoopidega nooremaid, ei kulunudki kuigi palju aega, kuni kõik olid jalul ja täiesti

Скачать книгу