LITMIR.BIZ

Скачать книгу

öelda, tantsitakse edasi.

      Margit peab asjakohaseks sõjakalt kuulutada (ei tea täpselt, milleks küll…) et tema on Eestimaa tuline patrioot. „Meie, estoonlased, oleme seda kõik. Meie teatril juba niisugune nimigi.”

      „Nii et patriotism töökoha nimetuse pärast, neiu… andke andeks, ma ei tea teie…”

      „Mis neiu ma enam. Varsti vanatüdruk… Eks Margit sai mulle nimeks pandud… Aga patrioot, võtke teatavaks, ei olda mitte töökoha pärast. Meie, ja see peaks ju arusaadav olema, armastame riiki, kus meie vanemad peremehed olid… Kui mõni ei peaks teadma, siis võtku teatavaks, et üks kolmekordne kivimaja Kadriorus Wiedemanni tänavas kuulus minu vanaisale! Nüüd on meil kaks pisikest tuba.” Ta paneb käed sõjakalt puusa. (Kas too Margit ei ole pisinatuke purjus?)

      „Nii et patriotism kolmekordse kivimaja pärast? Arusaadav. Inimlikult mõistetav.”

      Ei kõla seegi hukkamõistvalt. Ja Margiti teatud trots ja aasimishimu ongi üle läinud. Ja hoopis teises duuris kõlab:

      „Inimesed, ma tulin ju siia muusika peale. Tantsima. Mitte vaidlema. Mina olen kunagi koguni luikegi tantsinud…” itsitab ta, kuid siiski varjat uhkusega.

      Nüüd selgitab Joel Margitile sotto voce, et ega tants täna siin majas peamine olegi, sest neil ju akadeemik külas. Muudkui küsime ja tema vastab.

      „Või päris elus akadeemik kohe…”

      Kuuldud tiitel avaldab Margitile otsemaid mõju: „Ah et teie külaline on ehtne akadeemik… selge pilt… Suurem jutulaat teil siis täna. Mis muud, kui laske edasi – mina tahan kah ennast harida. Kuhu te oma jutuga siis jäite? Enne seda Millerit,” küsib Margit.

      Naan ja Ines lõpetavadki.

      „Baltisakslased ja üldse rahvusküsimus kerkis pinnale,” meenutab Joel.

      „Ah jaa. Statistika on muide minu arm,” haarab teemast Naan. „Ja toosama statistika ütleb, et maailmas on umbes kolm tuhat etnost ja ainult kahesaja riigi ümber. Nii et parimal juhul on ainult umbes viiel protsendil rahvustest omariiklus… Aga ülejäänud 95 % pole kuhugi kadunud ja saavad selle ülipüha suveräänsuseta kenasti läbi… Enamikule meiesugustest väikestest põhja- ja idarahvastest – eskimod, marid, vepslased, karjalased ja mordvalased – pole puhas omariiklus pähegi tulnud, veel vähem, et seda oleks endale iial eesmärgiks seatud, sest elu on näidanud, et sümbioos sõbraliku suurrahvaga ei pruugi olla üldsegi halb. Eks bioloogiaski ole palju näiteid sümbioosist.”

      „Voodilutikas…” lausub Joel väga tõsiselt.

      „See pole sümbioos vaid parasiitlus, kallis noormees! Koostööst lutikatega pole inimesed just eriti vaimustunud.”

      Lutika strateegiat ei soovitaks Naan, jah, kellelgi valida. Küll olevat aga paljud väiksemad rahvad vabatahtlikult leidnud suurrahvastega koos tegutsedes mõlemale poolele sobiva tee: piltlikult öeldes, imbunud neisse pigem vajaliku mikrofloora kui parasiitide või kahjulike bakteritena.

      Aga mis ütleb seltsimees Naani armastus, see tähendab emand Statistika, väikerahvaste tuleviku kohta?! See huvitab nüüd Inest. Ja näha, et kohe väga.

      Naan ütleb, et ta ei tahaks täna ja kohe sellele küsimusele vastata: nimelt loeb ta seda nii tähtsaks, et ei luba endale umbropsu arvude pildumist. Ta esitab täpsed arvud mõnel teisel korral, kui teda peaks kutsutama.

      „Õppimas isandate, unustamas isade keelt…” improviseerib Tõnu Kaplinski tekstil. Väga tähendusrikkalt…

      Võib-olla just nende ridade pärast tunneb Naan, et väikerahvaste tulevik tuleb siiski juba täna vaatluse alla võtta: hakatakse teda muidu veel pelguriks pidama.

      Pärast väikest arupidamist peab akadeemik õigeks sellele teemale läheneda aine jäävuse seadust aluseks võttes; avaldanud enne lootust, et toda seadust kooliõpikust veel ikka mäletatakse. Ta saab kuulda, et isegi balletikooli lõpetanutele on sihuke seadus teada…

      „Kena,” jätkab Naan, „siis teame me kõik, et maailmas ei kao mitte kui miski. Loodus on nii hea peremees, et kui sigar ära tõmmatud, ei kao ka suits ega tuhk kuhugi, vaid jäävad looduse igavesse ringkäiku. Kui aga ei kao mitte kusagilt juba aatomgi, mis siis veel rääkida palju suurematest moodustistest, geenidest?! Need jäävad igaveseks maailma genofondi.”

      „Suurrahvad kugistavad väikerahvaste pärilikkusekandjad endasse,” väidab Joel. Naan on temaga üldjuhul nõus, kuigi väidab, et on ka hirmpika ajalooga väikerahvaid. Eksisteerib isegi mitte rahvaid, vaid mõttekaaslaste klanne, nagu saduserid, variserid, vast mormoonidki, kes pole kuhugi kadunud ja teevad tüli tänini. Ent enamasti neeldutakse siiski suurrahvastesse, eriti kui nood oma nahavärvilt ja usundilt samad on, üsnagi valutult. Enamasti, nagu öeldud, tehakse seda vabatahtlikult ja kaineist kaalutlusist lähtudes.

      „Et hakkame aga homsest peale omal soovil venelasteks või?” pärib Margit.

      „Venelasteks on hakatud päris tihti. Aga ka sakslasteks ja rootslasteks,” ei lase Naan end häirida. „Ja ameeriklasteks. Mis on saanud nendest meie tuhandetest suguvendadest, kes 44. aastal üle mere põgenesid?”

      Nüüd haarab jutujärje Ines ning väidab üsna sõjakalt, et väliseestlased on moodustanud oma diasporaasid Saksamaal, Rootsis, Ameerikas, Kanadas, Austraalias ja mujalgi. Ning nad on kopeerinud koguni kunagise Eesti Wabariigi võimustruktuure. Loonud mikro-Eesti. Ja suurriigid pole Eestit siiani maha kandnud. Ameerikas meie EW saatkondki. Me oleme praegu nii-öelda anabioosis.

      „Üht-teist on anabioosis juba jääajast peale, ja vist jääbki,” arvab Naan. Mis aga puutuvat mikro-Eestisse, siis on sel ehk teatud ajalooline ja museaalne tähendus kindlasti. Kuid mitte rohkemat. EW-d tunnustatakse mõnel pool senini jah. Vanu tuttavaid ühel päeval mitte enam tunda pole ilus. Teiselt poolt jäetakse aga asjalood enamasti ikka sellisteks, nagu nad kujunenud on. Faktilist tähtsust pole muidugi ka Baltimaade tunnustamisel. Paar saatkonnatöötajat Ameerikas saavad mitte millegi eest palka ja kogu lugu. Aga – ilmselt tahab ta natuke lõbusamale teemale minna ja teatab, et olevat veelgi kurioossemaid lugusid. Mõnede riikide vahel käivat koguni sõdu, jah, täiesti tunnustatud sõdu, mille toimumine on lihtsalt ära unustatud…

      „Tohoh!” imestab Joel ja palub selle kohta näidet.

      Naan on rõõmuga nõus. Pajatab, et ta tutvunud mõne aasta eest toimunud astro-optikasümpoosionil rootsi professoriga, kes oli ühe sellise vahepeal unustatud ja äsja avastatud sõja üle koguni väga uhke. (Või oskas seda hästi teeselda.) Miks uhke? Aga seepärast, et kuna Rootsi riik on end teatavasti osanud sõdadest juba kaua aega eemale hoida, siis on nende Karl XII aegne vapruseoreool tuhmunud. Ent nüüd lõpuks olevat selgunud, et nemad, rootslased, on kanged sõdalased tänini ja nende riik alistamatu. Seda tõestavat hirmpikk sõda, mida juba varsti oma kakssada aastat peetud…

      „???”

      „Kellega siis rootslased pärast Peetrit veel?..” tahetakse teada.

      „Kujutage ette – Andorraga.”

      See jutt ajab seltskonna naerma. Niisugusest sõjast – pealegi üle teiste riikide peade peetavast – polevat kuuldudki.

      Akadeemik siis jutustabki, et asi on juriidiliselt võttes tõesti nii: Rootsi oli kord sõjas Prantsusmaa vastu. Andorra oli aga teatavasti Prantsusmaa protektoraadi all. Nii et sõdis temagi südisti kaasa. Kui lõpuks suurriigid omavahel rahulepingu sõlmisid, unustati pisike Andorra ära… Selle hirmus pika ja „verise” sõja kestmise peaaegu tänase päevani – ja koguni üle kahe maailmasõja – avastanud rootsi ajaloolased alles hiljaaegu… Mõlemale sõdivale poolele lusti valmistanud pidulik rahu Rootsi ja Andorra vahel sõlmitud suure pompöössusega… Ja kumbki pool polevat teisele tavakohaseid kontributsiooni nõudeid esitanudki. Loobutud suuremeelselt.

      Joel teeb ettepaneku tähistada rahulepingut toostiga. Nüüd soovitab Naan mahedat Moldaavia päritolu veini, sest romaani rahvastel on viinamarjasorte, mida Kaukaasia kandis ei tunta. Ja moldaavlased, kes peavad kirjutama oma veininimed küll kirillitsas, kujutavad endast prantsuse veinikultuuri ääremaad. Ta on paar pudelit

Скачать книгу