Ära kriimusta end vastu unistusi - Monika Rahuoja-Vidman

Скачать книгу

muud ja suuremat. Midagi püsivamat ja paremat sai selle eest vastu nõuda ja seda püsivamat ja paremat ta endale sooviski. Kui sa seksi eest vaid seksi vastu saad, siis tunned sa end paratamatult petetuna. Aga see oli see suur mäng, mida mehed ja naised juba aastatuhandeid mängisid. Igavene ja lõputa mäng, kus naised ikka ja alati lootsid meest endale päriseks saada ja mehed – juhul kui nad naist endale päriseks ei tahtnud – naist vaid pruukisid ja siis kaabut kergitades oma teed läksid. Siis kui nemadki naist endale tahtsid, siis oli neist üsna raske lahti saada. Kui naine seda meest ei tahtnud.

      Mehi pruugiti siiski vähem ja harvemini kui vastupidi. Pealegi olenes see lisaks mitmele asjaolule ka naise vanusest. Vanemad naised pruukisid enam, kui nooremad naised. Vanemad mehed pruukisid vähem, kui nooremad mehed.

      Hubert meeldis Mirebellile ja kui nad Sossis kokku said, teadis neiu kohe, et nüüd on tema aeg tulnud. See oli śanss, mida ei tohtinud mingil juhul käest lasta. Ja sel korral oli ta otsustanud ise agressiivne olla.

      Poiss ei reageerinud õrnutsemisele, keeras vaid külge ja norskas edasi. Viha selle üle, et Hubert ei kavatsenudki ärgata, andis Mirebelile lisaenergiat.

      ”No vaatame…” mõtles ta ja sukeldus sügavale teki alla. Kummi lõdvale poisile otsa saada ei õnnestunud. Aga piisas vaid mõnest manuaalsest liigutusest, kui poiss oli valmis ja hetke pärast oli ta juba kummiga poissi. Tüdruk lükkas teda seejärel kergelt ja ennäe, poiss pööraski end selili. Aega kaotamata vinnas Mirebell end kiiresti poisi kõhule ja hakkas seal hoogsalt puusaringe tegema. Poisi silmad oli nüüd lahti aga tundus, et ta ei saa ikka veel täpselt aru, mis temaga sünnib. Tema ihule tüdruku tegevus ilmselt siiski meeldis. Ta pomises mingeid sõnu, mis inimkõrvale tähendusetud tundusid ja ohkis paar korda teravalt. Mirebellil kulus ehk minutit viis, kuni sügavalt sisemusest tõusev tsunami tunderanna pikalt paljaks imes ja siis hooga rannale paiskus. Mõni hetk hiljem taganesid sametised ringid aeglaselt neiu sisemusest ja hinges valitses tormijärgne vaikelu. Täna oli ta ennast ise üllatanud ja ületanud ning see oli erutav ja nauditav olnud. See oli isegi naljakas mõelda, aga eneseületamise mõttes nagu tõeline töövõit. Millegipärast oli tal aga ka kohutavalt piinlik, sest oli võimatu teada, mis nüüd edasi saab või kuidas poiss reageerib ja Mirebell kartis, et viimati on ta kõik ära rikkunud. Kuid ta oli üsna kindel, et suutis noormehes huvi äratada. Too hakkab talle nüüd ise visalt külge lööma…

      Uni tuli endale positiivseid mõtteid sisendades kiiresti.

      Hommikul oli Hubert kuidagi tusane ja tõsine ega soovinud Mirebelliga õieti rääkidagi. Tüdruk arvas, et poiss tunneb end ebamugavalt ja vastas turritamisega. Ta ei teadnud aimatagi, miks Huberti mõtetes pärast öösel juhtunut segadus valitses. Asi oli aga lihtsamast lihtsam. See oli Hupsi elus üldse kolmas kord vahekorras olla. Esimene kord oli juhtunud ühes jõekäärus peale suuremat ühist kollektiivset veinijoomist. Keskealine härra, kellega nad oli jõekäärus vennastunud, ütles peale kolmandat päikesepistet (Zolntse dar-i):

      „Poisid, minge palun korraks eemale ma proovin Manni ära rääkida.”

      Ilmselt rääkis ta Mannile, et poisid lahkusid päriselt ja nüüd ometi saavad nad kahekesi olla. Poisid tegid aga vaid pisut eemal suitsu. Kui nad kümne minuti pärast tagasi tulid, välkusid naise paljaste ja väga kahvatute jalgade vahel mehe pruunid puusad. Vaatepilt jõe ääres väärinuks pealkirja akt roheluses või midagi sarnast. Tegelikult oli sügis juba alanud ja kollakaspruun oli oma värvid rohelisse poetanud. Pole vist vaja märkida, et mingeid muid kaitsevahendeid peale veini ei pruugitud.

      Kaldal läks kahe noormehe vahel tõsisemaks väitlemiseks järjekorra üle. Sest seal ei otsustanud järjekorra üle mitte invaliidsus või kunagine sõjas osalemine. Otsustas toores jõud või vähemasti selle ähvardus. Nii õnnestuski Hubertil end teiseks möllida ja sõber kolmandaks jätta. Auhinnalised kohad kõik. Naist põõsa taha varjule meelitada püüdes imestas ta, miks naisel, kummaline küll, veel rinnahoidja seljas oli? Tissivest oli roosa ja pitsiline. Kas härra polnud tahtnud Manni sellest vabastada? Ta ise naise tissidest ei hoolinud. Ootamatult seisis ta palju suurema probleemiga silmitsi. Tema seksidebüüt oli hädaohus. Vaene Hubert sudis ja sudis aga sisse saada tal ei õnnestunudki. Ega ta ju nii täpselt teadnudki kuhu…

      „Oota, ma ise,” ütles naine ja aitas häbeneva poisi koju.

      Hubertikene jõudis pärale üsna aegsasti ja seda suurem oli tema põõsa taga kannatamatult ootava sõbra rõõm.

      Pisut hiljem, kui tema sõber aktsioonis oli, kõlas jõe teiselt kaldalt mehine:

      „Jõudu külamees, ma söön oma mütsi ära, kui üks neist ei ole naine!”

      Jah. „Viimne Reliikvia” oma ehedate tekstidega oli suutnud end kogu eesti rahva kõneväljenditesse jäädvustada.

      Isegi endale aru andmata miks, viskas sõber naise roosad püksikud lõpetuseks keset jõge ja lahkus sündmuskohalt. Hubert kõnis talle järele. Kui nad veidi hiljem, jalutanud pisut allavoolu, sõbraga viimast veinipudelit lõpetasid, ujusid noodsamad püksikud, kurvalt kesk kollaseid lehti, aeglaselt neist mööda. Hubert tundis kurbust, et ta maalikunstnik ei olnud. Stseen oleks pälvinud lõuendit ja pealkirja sügisene vaikelu püksikutega.

      Naine toimetas end uuesti riidesse seades kauem ja ei hoolinud suuremat teisel pool jõge seisvast ja suu ammuli vahtivast õpetajast, kes oli poistele peale sattunud ja nad kahtlemata ka ära tundnud. Lisaks veel ühe neist otse teolt tabanud. Kuid lahke härra oli sealsamas ja abivalmis ning aitas Manni minema, mis sest, et ilma püksikuteta. Kahekesi pisut tuikudes kadusid nad lähima poe suunas. Hiljem, kui seesama härra Hubertile linna vahel vastu tuli, pilgutas ta silma ja hüüdis teda kord piimavennaks ja siis jälle kälimeheks. Sellest jäi kuidagi nagu paha maitse suhu ja selline vandeseltslus või suguluaste ei meeldinud Hubertile sugugi. Et oleme ühte ja sama naist pannud ja nüüd kohe mingid… vennad valmis.

      Pealegi kuulis seda ükskord pealt ka sõber Jüri, kes üsna pea välja pinnis milles asi ja sel moel Hupsi põsed kergelt roosakas maalis. Naisest ei tahtnud Hubert rohkem midagi teada, ehkki lahke härra teda veel mitmelgi korral sellesama abivalmis proua juurde külla kutsus. Ka naisel oli see esimene kord mitme mehega järjest olla, seletas härra lahkesti. Mida naine ise sealjuures tundis või millest unistas, jäi saladuseks. Aga just see oleks Hubertit päriselt huvitanud. Just seda oleks ta teada tahtnud. Arvata võib, et temalgi olid omad lootused ja igatsused, millest enamikule oli määratud mitte kunagi täituda. Kuid seda naist ei kohanud ta enam iial.

      Huberti parim sõber Jüri suhtus sellesse rivistumise loosse väga halvustavalt. Huberti jaoks oli tema suhtumine üllatus, kuid tänu sõbra sellisele suhtumisele avastas ta, et on olemas selline asi nagu moraal. Et paha tunne südames ei olegi veel kõik. Et eksisteerib ka üldine, kõigile vastuvõetav arusaam ja reeglid selle kohta, mis on hea ja mis pole hea. Nüüd sai Hubert viimaks aru, et seks ei olegi üksnes seks ehk sihipärane ja rütmiline füüsiline tegevus vaevast vabanemiseks, vaid et sellega koos ja selle ümber eksisteerib terve hulk suhtumisi ja tundeid, mis pole ei kerged ega ka üheseltmõistetavad. Näiteks või see – mida naised seksist saavad, kui nad üldse midagi saavad. Talle tundus, et midagi nad siiski saavad või vähemalt on neil mingi huvi asja vastu enamjaolt olemas.

      Kord oli üks Palace kohviku lopsakas, kuid veidi kortsus ettekandja teinud Hubertile ettepaneku peale tööd endale vastu tulla. Lihtsalt talle, kui kliendile. Esitas ka oma n.ö. tellimuse. Inimlikult sai Hubert sellest aru küll – kui sulle päevast päeva tellimusi esitatakse, küllap on siis loomulik, et tekib omalgi soov äsjasele tellijale tellimus esitada. Mõttes paigutas Hubert selle vahekorraks number kaks. Aga ettekandjale ta vastu ei läinud. Selline pealetükkivus tekitas väikesest seksihimust hoolimata hoopis võõristust. Pärast piinas teda selle mitteminemise tõttu taas paha tunne südames. Kes teab millest ta ilma oli jäänud?

      Muuga suvilas oli siis Huberti kolmas kord naisega olla ja see, kuidas Mirebell toimis, ajas teda segadusse. Ta oli ikka arvanud, et see on inimese, antud juhul siis ta enda otsus ja vaba tahe, aga seekord oli see olnud selle naise tahe, mitte tema oma. Ta ei olnud võtnud, vaid teda oli võetud. Une pealt. Poolsüüdimatus ja vähese vastutustundega seisundis. Hubert oli alati mõelnud, et mees peab võtja ja naine võetav olema. Küllap oli seegi osaks

Скачать книгу