LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kolm õnneks tulemata ei jäänud ja jõudsid peaaegu ühel ajal. Kaks nooremat naist tulid autoga, Saima meelest ilusad ja väiksed autod mõlemad. Hallipäine vanem mees astus aga rahulikult jala, bussipeatusest ei ole tõepoolest rohkem kui paar kilomeetrit.

      “No näete, kui ilusti õhtusöögi ajaks!” kiitis Saima kergendusega, kui naised õue peal selga sirutasid. Ning pöördus kohe mehe poole: “Selle ilmaga on ju täitsa mõnus jalutada, päike ei küta nii hullult.”

      Vanamees noogutas ja viipas härrasmehelikult käega naiste suunas, andes neile eesõiguse Saima jutule pääseda. Mida naised ka kasutasid.

      “Katrin,” tutvustas ennast mustade juuste ja kahvatu nahaga naine. Paistis, nagu poleks ta suve jooksul kordagi päikest näinud. “Mul oli üks odavam tuba üheks ööks. Katrini nimele.”

      Teine naine tutvustas ennast Evina, kuid polnud selgelt jututujus. Saima küsimuste peale noogutas ta põgusalt, võttis võtme ja kadus härrastemajja enne, kui Katrin jõudis oma koti laudamajja tassida.

      “Noortel on alati nii kiire,” ütles Saima kaevuäärele toetuvale mehele. “Aga härra on kindlasti Helmut, meil siin rohkem majalisi ei tohiks olla?”

      Helmut kummardus galantselt ja võttis linase soni peast. Sellisest viisakusest aitas, et Saima süda võita. “Palun siis siiapoole, laske ma näitan teed,” avas Saima mehele laudamaja kõige äärmise ukse. “Ja palun õhtusöögile, poole tunni pärast olete palutud.”

      Saima jõudis veel veidike köögis toimetada, siis astus ta kleiti kohendades õue ja keeras Antsu toodud õhuhäireaparaadi vänta. Kunagi sai poisse sellega sööma kutsutud, nüüd kõlbas sellega külalistele samast asjast märku anda.

      “Püha jumal, siin oleks nagu tuli lahti!” hüüatas esimesena saabunud Katrin. “Aga kõht on küll jõudnud tühjaks minna.”

      Katrin ei olnud sama täiusliku figuuriga kui Merike, pigem selline tugev eesti naine. Peagi saabusid ka teised. Viimasena istus söögilauda ennast kamminud ja pluusi vahetanud Helmut.

      Saima tõstis kõigile ette korralikku maatoitu: värsket kartulit, sealiha ja oma hapendatud kurke. Kõige peale sai tummine sibulatükkidega koorekaste.

      “Mina võin kõigi eest ka söögipalve lugeda,” teatas Helmut sundimatult, pani käed risti ja pomises midagi omaette. Teised ühinesid kohmetult aameniga, kes valjemalt, kes rohkem vaoshoitult. Ainult vaikselt ühte punkti vaatav Evi surus huuled tigedalt kokku.

      “Jumalal on suhteliselt vähe pistmist sellega, mis meie toidulaual toimub,” sõnas ta teravalt, “nii et aitäh perenaisele.”

      Olukord oleks kujunenud ehk veidi piinlikuks, kui Katrin poleks vaimustunult taldrikusse vahtides jutule teist suunda andnud:

      “See kõik on nii päris!” toksis ta kartulit kahvliga. “Korralik Eesti toit, puhas, rammus, aus. Mitte nagu restoranides.”

      “Mina väga restorane mööda ei käi,” teatas Viktor täis suuga. “Vaadake, tehaseproletariaadi rahakott ei luba sellist luksust. Aga õiget toitu oskan ma sellegipoolest nautida.”

      “Mina töötan restoranis,” kiirustas Katrin selgitama, “kokk olen. Egas minagi neis muidu ei käi.”

      Paistis, et seltskond oli leidnud ühise jututeema. Saima oli seda korduvalt varemgi näinud. Linnainimesed juba olid kord sellised napakad, et ajasid endale kogu aeg midagi tervislikku sisse ja siis õhkasid maal normaalset toitu süües normaalse elu järele.

      “Liha on väga hea, tõesti väga hea,” ütles Arvo ja tõstis tükikese hindavalt kahvli otsa. “Ma võtaksin sellise kõhklemata vastu.”

      “Teil on söömise kohta väga poeetiline kujund,” arvas Merike naerdes, “vabandage mind, et ma niimoodi naeran.”

      “Liha on kaugel poeetikast, liha on päris ja praktiline,” tõdes Arvo, “mul on Tartumaal väike lihatööstus ja hea liha tunnen ma kohe ära. Kust te seda ostate?”

      Järgnevatest lihajuttudest ei osanud teised peale Katrini, Saima ja Arvo osa võtta, kuid kuulasid huviga. Saima rääkis veidi liiga üksikasjalikult, kes ja kus tema jaoks oma lambaid, kitsi ja veiseid ohverdavad ning millal ja kuidas need siis liha kujul tema külmikusse jõuavad.

      “Ma ei saa aru, kuidas kedagi saab tappa,” kehitas Katrin õlgu. “Ma saan aru küll, et ma ju teen süüa tapetud looma lihast, aga ma ei kujutaks ette, kuidas ise tappa – elusolendit.”

      Taldrikud tühjenesid, akna taga hakkas hämarduma ja ritsikad saagisid. Evi mälus hoolega iga suutäit. Miks ta varem Eestisse tagasi ei tulnud? See koht siin oli ju maapealne paradiis, mitte Egiptuse kuiv, värviline ja lärmakas võõrapärase toiduga hotell, kus ta oli veetnud viimased viis aastat.

      “Kust teie vorste osta saab?” küsis Evi oma mõtete jätkuks.

      “Ega varsti enam ei saagi,” ohkas Arvo sügavalt. “Väiksel ei ole jaksu suurtega võistelda. Ma pean oma poe sulgema. Kümned minu peale lootnud inimesed jäävad töötuks.”

      Maad võttis ebamugav vaikus. Nagu teistel muresid poleks, mõtles Tarmo. Hommikul oli ta koti selga visanud, selja taga korteriukse kinni löönud ja tulema tulnud. Nüüd küll viimast korda. Tülisid oli olnud ka varem ja lõplikult oli ta mitu korda ennegi lahkunud. Hiljem mõtlesid mõlemad, et millistest tühistest asjades võis riiu üles keerutada.

      Seekord oli aga teisiti. Kui 25-aastane sportlik mees ühe korra voodis hakkama ei saa, siis ei ole naise asi seda osatada. See oli alatu, madal. Kõigil meestel võib seda juhtuda. Ja, kurat, ta polnud lihtsalt sportlik, ta oligi sportlane, kohe-kohe Eesti koondises. Vihaga ostis ta isegi alkoholi kaasa. Nüüd oli õnneks midagi siin jumala mahajäetud paigas ka ette võtta. Ajaviiteks.

      Katrin püüdis ennast laua taga väikseks ja nähtamatuks muuta. Miks ta pidi selle teema üles võtma, see oli nii loll komme muudkui söögist rääkida. Tema lisakilod olid ju niigi kõigile näha, ehkki see Katrinit ennast ei seganud. Kaks nädalat oli läinud jutti tööl ja Katrin teadis, et kodus ta ennast välja ei puhka. Õnneks olid lapsed vanaema juures ja saanud juba pika suve Viljandi järve mõnusid nautida.

      Arvo oli endale pahane, et oli võhivõõraste ees ühtäkki oma pankrotti vajuvast firmast rääkinud. Selle mure eest oli ta ju siia pakku tulnud, planeerinud kõik nii, et tema äraolekust ei tekiks töösse auku. See pidi olema koht, kus viimast korda nautida päikest, vaikust ja kaunist loodust. Paberid olid korras, haldur tegeles kõigega. Tema võis lahkuda.

      “Üks Eesti vorst jälle Eestis vähem,” katkestas Evi kõigutamatu rahuga vaikuse. Ta ei tundnud ennast kuidagi halvasti, et oli kogemata Arvo õnnetusest rääkima provotseerinud. Firmad tulevad ja lähevad, küll inimesed hakkama saavad. Firmajuhtidel ja omanikel on mingi jumalakompleks: meie toidame, meie hoolitseme, meie anname tööd. Ja siis ühel hetkel tuleb neile nende oma surelikkus üllatusena.

      “Me kõik oleme midagi kaotanud.” Viktor pühkis leivatükiga taldrikust viimaseid soustijääke ja võttis mõnuga suure sõõmu piima. “Mõttetu on põdema jääda, tuleb eluga edasi minna.”

      Viktor ei pidanud vajalikuks asjade üle pikalt aru pidada. Liinitöö õlletehases polnud unistuste tipp kellegi jaoks, kuid ta tegi oma tööd hästi ja oli selle üle uhke. Viktori meditsiiniõest naisele meeldis, et mehe peale võis loota, ja oma valvekordade ajal ei pidanud ta nüüdseks juba kümneaastase tütre pärast kunagi muretsema. Viktor sai kõigega hakkama.

      “Ja mida teie olete kaotanud?” küsis Merike teravamalt kui oleks tahtnud. Ta naabrivanamees oli samasugune nagu see Viktor siin. Keevitas elu aeg kaheksast viieni kusagil tehases, endal alati lihtsameelne naeratus huulil.

      “Näiteks vanemad,” ütles Viktor muutumatu rahuga ja urgitses tikuga hambaauku. “Või venna. Tema jäi Afganistani. Ikka on inimesi, kes surevad, kaovad.”

      “Kuidas te saate surmast nii ükskõikselt rääkida?” Merikese põsed lõid õhetama. “Kas teil tundeid ei ole? Surm ei ole kunagi midagi, millest võiks lihtsalt edasi minna.”

      Ta

Скачать книгу