LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Heywood oli hertsogi mõisavalitseja.

      Ent nende suhe oli sootuks teistsugune kui tavaliselt sellise positsiooniga meeste vahel.

      Esiteks oli Heywood härrasmees.

      Teiseks oli ta olnud amatöörratsutajana silmapaistvalt suurepärane ja nooruses võitis ta oma hobustel mitmeid võistlusi.

      Kahjuks oli ta valede otsuste tõttu peaaegu kogu oma rahast ilma jäänud ning seetõttu oli ta sunnitud palgatööd tegema ega saanud enam võistlemisega tegeleda.

      Hertsogi isa oli märganud Heywoodi võimeid ja palganud ta juba peaaegu kakskümmend aastat tagasi enda talliülemaks.

      James Heywood oli vanemaks jäänud, aga hobuseid tundis ta endiselt eksimatult.

      Hertsog, kel oli alati palju tegemist, oli jätnud tema hoolde enamiku oma hobuste ostmise.

      „Jah, Heywood peab minema,” kordas ta, nagu valjusti mõeldes. „Meil on lisaks olemasolevatele ratsudele vaja veel kaheksa või kümme suurepärast hobust osta.”

      „Kas meil jääb aega neid Inglismaa maastikuga kohandada ja sügiseks uue koduga harjutada?” küsis Aletha.

      Isa naeratas.

      „Me anname endast parima!” vastas ta. „Tahaksin näha juba keisrinna rõõmu, kui ta näeb, kelle me talle muretsenud oleme.”

      Keisrinnast kõneldes oli isa silmis Alethale tuttav pilk.

      Nagu palju kordi varem, soovis ta, et isa leiaks kellegi, kes täidaks Aletha ema koha.

      Aletha teadis, et oleks armukade, sest tahtis isa ainult endale hoida, aga ta soovis kogu hingest, et isa oleks õnnelik.

      Hertsog oli endiselt väga kena ja sarmikas mees.

      Ta oli abiellunud noorena ja tema poeg, kes oli nüüd kahekümne kolme aastane, oli sündinud järgmisel aastal.

      Kuna tema abikaasa polnud tugev naine, läks viis aastat, enne kui sündis Aletha.

      Hertsog polnud veel viiekümnenegi.

      Kuna ta oli äärmiselt sportlik, oli tal noore mehe figuur, ehkki ta meelekohtadel oli juba näha halli.

      „Isale meeldiks väga, kui keisrinna siin oleks,” kinnitas Aletha endale.

      Sellegipoolest oli väga kurb mõelda, et nad ei saa koos isaga Ungarisse minna.

      See oleks kindlasti olnud suur ja nauditav seiklus.

      Neiu mõistis siiski, et isa ei saa kuninganna palvest keelduda.

      Hiljem on hooaeg juba täies hoos ning hertsog pidevalt seotud seltskondlike üritustega.

      Debütandina pidi Aletha auks Londonis ball korraldatama ja teda pidi esitletama Buckinghami palees.

      „Ma pean otsekohe Heywoodiga ühendust võtma,” sõnas hertsog. „Kas ta on siin või Newmarketis?”

      Aletha pidas hetke aru.

      „Olen peaaegu kindel, et siin, isa. Nägin teda kahe päeva eest ja tean, et ta läheb järgmine nädal Newmarketisse.”

      „Siis lasen ma ta kutsuda – otsekohe!” teatas hertsog. „Mida me veel ootame?”

      Ta helistas kellukest, mis seisis laual tema küünarnuki juures.

      Uks avanes.

      Nagu kombeks, ei viibinud teenijad hommikusöögi ajal söögisaalis.

      Ülemteener Bellew ilmus uksele ja hertsog andis käsu:

      „Lase tallipoisil härra Heywood võimalikult kiiresti siia kutsuda!”

      „Otsekohe, teie hiilgus!”

      Ülemteener reageeris hertsogi tungivale hääletoonile ja lahkus toast tõtakamalt kui tavaliselt.

      Hertsog tähendas:

      „Ei tea, kas me peaksime kuninganna toas laskma remonti teha?”

      „See pole vajalik, isa,” vastas Aletha. „Sa lasid seda remontida kaks aastat tagasi printsess Alexandra külaskäigu eel, samuti neid tubasid, kus peatus Walesi prints. Neid pole pärast seda õieti kasutatudki.”

      „Nojah,” nõustus hertsog, „ja me mõlemad teame, et keisrinnat huvitavad vaid meie tallid.”

      Ta ütles seda üpris rahulolevalt.

      Nad mõlemad teadsid, et Lingi tallid on suurepärased ja ülejäänud maaomanikud kadestavad neid.

      „See teeb kahtlemata meie jahimeestele rõõmu,” jätkas hertsog. „Nad on üsna õnnetud, kuna on jäänud Bicesteri varju, ja kindlasti ärritab neid ka see, et keisrinna valis sel aastal Pytchley.”

      „Siis on neil hea põhjus end kokku võtta,” lausus Aletha, „ja minul on vaja uut ratsakostüümi!”

      „Ilmselt Busvine’i, Londoni kõige kallima rätsepa juurest!” muigas hertsog.

      „Loomulikult. Ja sinul, isa, on vaja Maxwellist uusi saapaid.”

      „Ma vihkan uusi saapaid!” kurtis hertsog. „Vanad on väga mugavad.”

      „Need pole küllalt elegantsed,” ei andnud Aletha alla.

      Ta tõusis lauast ja suudles isa põsele.

      „Mul on heameel, et keisrinna siia tuleb, isa. Tean, et see teeb su õnnelikuks ja et kõik Londoni ennasttäis härrasmehed on kadedusest rohelised!”

      Hertsog naeris.

      „Sa meelitad mind! Tead sama hästi kui minagi, mu kallis, et keisrinna tuleb hobuste, mitte minu pärast!”

      „Nüüd oled sa liialt tagasihoidlik, isa,” naljatas Aletha. „Kõigile on teada, et keisrinnale meeldivad kenad mehed! Väike linnuke sosistas mulle, et kui sa Viinis käisid, tantsis ta igal õhtul sinuga palju rohkem kui kellegi teisega.”

      „Ma ei saa aru, kust sa selliseid rumalaid jutte kuuled!” torises hertsog.

      Aga ta oli ilmselgelt endaga rahul.

      Aletha meelest oli võimatu, et mõni naine isa võluvaks ei peaks.

      Hiljem rääkis hertsog tütrele, millised juhtnöörid ta oli härra Heywoodile andnud.

      Seda kuuldes oli Alethal veelgi rohkem kahju, et isa ise ei saanud Ungarisse minna ja teda kaasa võtta.

      Ta oli lugenud Budapesti ilust ja imelistest steppidest, kus hobused ringi kappavad.

      Ta oli kuulnud ka uhketest lossidest, mida Ungari aristokraadid endale ehitada olid lasknud.

      Nad pidavat olema Euroopa kõige kenamad ja võluvamad mehed.

      Kui nii, sai Aletha hästi aru, miks keisrinna ungarlasi üpriski tahumatutele ja tuimadele austerlastele eelistas.

      Oli ju üldteada tõsiasi, et keisrinna oli Austrias õnnetu ja tundis end vabana ainult Ungaris.

      See maa tõmbas teda.

      Aga liikusid ka jutud kenadest osavatest ungari ratsanikest, kes keisrinnale luulelises ja kaunis keeles jutustasid, kui väga nad teda armastavad.

      Aletha oli alles väga süütu.

      Ta polnud veel kuulnud midagi armusuhetest, mis olid Londonis Marlborough House’is tavalised ja millele andis eeskuju Walesi prints ise.

      Neiut olid alati huvitanud Austria keisrinnat ja tema vapustavat ilu puudutavad lood.

      Seetõttu oli ta saanud keisrinna kohta palju teada lihtsalt isa külalisi kuulates.

      Muidugi kõnelesid ka teenijad pärast keisrinna Inglismaa visiiti temast pidevalt.

      Aletha ema poleks kindlasti tütrel teenijate klatšijutte kuulata lubanud.

      1874. aastal oli keisrinna Belvoiri lossis Rutlandi hertsogit külastanud ja pidanud esimest korda Inglismaa pinnal jahti.

      Üks Belvoiri teenijanna töötas nüüd Lingis.

      Emily – see oli tema nimi – vadistas

Скачать книгу