LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kus

      Ma olen kurb, nähes Prantsusmaal suurt tühja lossi, mille mööbel müüdi maha pärast seda, kui selle omanikud revolutsiooni ajal põgenesid või giljotineeriti.

      Revolutsioonijärgsetest väljamüükidest said kõige enam kindlasti kasu inglased. Walesi prints, hilisem kuningas Georg IV, ning ta lähedane sõber lord Yarmouth, hilisem Hertfordi kolmas markii, panid aluse prantsuse 18. sajandi suurepärastele ja rikkalikele dekoratiivkunsti ansamblitele Inglismaal.

      Tänapäeval võib neid näha Wallace’i kogus, Windsori lossis ja Buckinghami palees.

      1791. aasta märtsis korraldas pariislane, kaupmees Daguerre, Christie oksjonil prantsuse mööbli suurmüügi.

      Pärast Waterloo lahingut sunniti paljusid uuesti vaesunud Napoleoni-aegseid aadlikke omakorda varandusest loobuma.

      Varsti pärast rahulepingu väljakuulutamist kiirustas lord Yarmouth pariisi. Tagasiteel üüris ta kanali ületamiseks jahi.

      Londonisse naasnud, jagas ta oma saaki regendina valitseva printsiga, kes muude asjade hulgas sai endale peened Boulle’i kapid, mida praegugi võib näha Buckinghami palees.

      Esimene peatükk 1802

      Charncliffe’i krahv, kes sõitis tavapärase asjatundlikkusega nagu tavaliselt läbi rahvarohkete tänavate, teadis, et kõik vaatavad teda.

      See ei olnud üllatav.

      Tema süsimustad hobused, kes moodustasid suurepärase neliku, vedasid hiljuti tõllavalmistajate käest toodud kollast tõlda.

      Ta oli uhke selle üle, et erines teistest.

      Ent ta teadis, et mõne kuu pärast on paljudel keigaritel, kes teda jäljendavad, samasugust värvi tõld.

      Nad võtavad selle üle, samuti kui nad võtsid üle tema lipsu sidumise viisi.

      Nad sunnivad oma rätsepaid tema kuuelõikeid jäljendama ning toapoisse saapaid viksima samasuguse vahaga nagu on tema saabastel.

      Krahv oli oma välimuse suhtes väga nõudlik. Hoolitsetud välimuse ja loomupärane iluga võitis ta iga naise südame, keda kohtas.

      Talle meeldis, et teda kutsutakse naistemeheks.

      Ehkki ta mõtles küüniliselt, et teda on palju tihedamini võrgutatud kui lastud temal võrgutaja rollis olla.

      Nüüd, esimest korda oli ta võrgutaja, mitte võrgutatav.

      Ta oli pärinud oma tiitli ja suure varanduse „kahjuks varases nooruses“, nagu ta sugulased selle kohta ütlesid.

      Sestsaadik oli teda anutud, ähvardatud ja sunnitud abiellu astuma.

      Perekonnaresidents Charn oli parim itaalia arhitektuuri näide Inglimaal ja pärines Elizabeth I valitsusajast.

      Sealsed materjalid olid toodud paljudest eri kohtadest ning krahvile meeldis neid oma külalistele üles lugeda.

      „Puit on maavaldusest,“ rääkis ta, „tellised kohalikust töökojast, katusekivid Walesist, klaas Hispaaniast ning kivid Bathi lähedalt kivimurrust!“

      Ta ei tarvitsenud lisada, et tube kaunistanud kiviraidurid ja – graveerijad olid kohale toodud Itaaliast.

      Briti üks parimaid maalikollektsioone koosnes kõikide ajastute suurimate kunstnike teostest.

      Selline taust sobis hästi krahvile, kelle välimus oli alati selline, nagu oleks ta pildiraamatust välja astunud kangelane, kellest tüdrukud unistavad.

      Ta sõitis läbi tiheda liikluse üpris tühjale teele, mis viis põhja poole. Tal oli kahju, et ei saanud edasi sõita.

      Elaine Dale, kes oli vangistanud ta tabamatu südame, elas koos oma vanaisaga.

      Nende maja oli vähem kui kümne miili kaugusel Londoni kesklinnast, mis krahvi ja tema sõprade jaoks tähendas muidugi St. James’i tänavat.

      Elaine oli lord William Dale’i tütar.

      Tema isa, Avondale’i hertsogi kõige noorem poeg, oli oma kehva positsiooni tõttu perekonnahierarhias pidevalt võlgades.

      Hertsogi vanemal vennal, Dukedomi tulevasel pärijal, olid olemas kõikvõimalikud perekonna-aarded. Pere nooremad liikmed pidid armuandidega läbi ajama.

      Selline asi oli aadlike hulgas tavaline ning lord William kaebas pidevalt, et ta „taskutes puhub tuul“ ning et teda on ebaõiglaselt koheldud, kuid keegi ta juttu ei kuulanud.

      Kuni ta avastas, et tal on hindamatu väärtusega aare, tütar Elaine.

      Öelda, et Elaine Dale on kaunis, tähendas tema võlu alahinnata.

      Kui pärast kokkuhoidmist ja koonerdamist tõid lord ja leedi William Dale tütre hooaja avamiseks Londonisse, paiskus ta meteoorina seltskonnataevasse.

      Tema ema oli iirlanna, kellelt ta oli saanud sinised silmad.

      Dale’i suguvõsa oli pärit Skandinaaviast ning vastutas Elaine’i kahvatukuldse juuksetooni eest.

      Elaine oli vanem kui debütandid tavaliselt.

      Ta oli aasta otsa leinanud ning see oli edasi lükanud tema reveransid Buckinghami palees, ent tal oli ilus hoiak ning pealegi oli ta väga graatsiline.

      Neiul oli musikaalne hääl ning ehkki tal puudus hea haridus, oli ta piisavalt intelligentne, et tõmmata iga mehe tähelepanu, keda ta kohtas.

      St. James’i klubid hakkasid erutusest sumisema selsamal hetkel, kui Elaine välja ilmus.

      Keigarite ja ilueedide seas olid moes peened daamid ning nad ei teinud debütantidest väljagi ning mitte ainult seetõttu, et nood olid igavad.

      Mehed kartsid ka seda, et mingi ebaõnne tõttu peavad nad mõnega abielluma.

      Elaine oli erand, mis kinnitas reeglit, ning ta tituleeriti „võrratuks“ esimesel nädalal, mil ta Londonisse saabus.

      Teda ihales hulk ilueedisid, kes seni olid eelistanud säilitada poissmehestaatust.

      Krahv oli algul juttudesse Elaine’ist ükskõikselt suhtunud.

      Vaid juhuslikult nägi ta neiut ballil, olles koos oma praeguse armukesega, kes juhtus olema suursaadiku väga veetlev abikaasa.

      Vastukaaluks saadikuproua välkuvatele silmadele, provotseerivatele huultele ja erootilistele ettepanekutele paistis Elaine veetilgana kõrbekuumuses.

      Krahvi tutvustati talle ning mees andis alla, nagu olid teinud kõik ta sõbrad.

      Krahvi üllatas, et Elaine kohtles teda võrdlemisi külmalt. Seda oleks võinud isegi ükskõiksuseks nimetada.

      Krahv oli harjunud saama iga naise, kellele teda tutvustati, selsamal hetkel, mil naine talle otsa vaatas. Nagu oleks ta naise unistustest välja astunud.

      Seejärel tegi naine kõik, et meest oma ellu tuua.

      Elaine tervitas krahvi. Seejärel jätkas ta juttu härraga, kes tema kõrval seisis.

      Krahv palus neiu tantsima.

      Elaine ei paistnud aru saavat, et see on harv privileeg, mida osutatakse vaid aeg-ajalt väga erilistele kaunitaridele.

      Elaine ütles talle ilma nähtava kahetsuseta, et ta kaart on täis.

      Krahvis tekitas see uudishimu. Ning enda vastu aus olles oli ta haavunud.

      Kuidas võis võimalik olla, et maatüdruk, kelle isal pole pennigi, tegutseb nii sundimatult?

      Mees oleks olnud veelgi rohkem häiritud, kui poleks teadnud, et Elaine kohtles kõiki mehi, kes teda võluda püüavad, samamoodi.

      Noore neiu puhul oli uskumatu, et ta käitub nagu täht, kes on tulnud taevast alla surelikke võluma.

      Ent mitte selleks, et saada nendega lähedaseks.

      Kuna krahv oli säärasest käitumisest üllatunud, läks ta lord Williamit otsima. Too oli White’i klubi liige, ehkki sai endale Londonis käimist harva lubada.

      Krahv leidis ta kaarditoast joomas, sest mängimist ei saanud ta endale lubada.

      „Mul oli just meeldiv võimalus teie tütart kohata,“ ütles krahv.

      „Kena, kas pole?“ märkis lord William.

      „Ma

Скачать книгу