LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mõtles endamisi, et võib-olla oleks olnud targem, kui ta vend oleks pidanud ootama senikaua, kuni ta oleks Londonis korralikult jalad alla saanud.

      „Kuussada naela!“ ütles Araminta valjusti. „Kas sul on veel elatusrahast midagi alles?“

      Pärast isa surma olid nad otsustanud ema igakvartalise elatusraha omavahel osadeks jagada.

      Harry sai poole elatusrahast. Teine pool jäi leedi Sinclairile ja tema kahele tütrele. Suure kokkuhoidmise ja säästmisega elasid nad sellest kenasti ära.

      Sel aastal seisid nad aga probleemi ees. Käes oli Araminta debüüdi aeg.

      Tegelikult oleks see pidanud toimuma juba eelmisel kevadel, kui Araminta sai kaheksateist. Kuna perekonnas valitses lein, ei suutnud nad mingisuguste meelelahutuste peale isegi mõtelda.

      Peagi pidi Araminta saama üheksateist. Ta oli arvestanud, et võtab osa vaid kohalikust ballist ja veel mõnest Bedfordshire’i pidustusest.

      Siis aga oli Bedfordi hertsoginna, kes oli leedi Sinclairiga sõbrasuhetes, ootamatult teatanud, et hertsog soovib pakkuda neile Londonis elamiseks ühte oma möbleeritud maja, ning seda terveks hooajaks. Nõnda oleks Aramintal olnud võimalik debüteerida hoopis Londonis.

      „Hertsoginna teatas, mu kallis, et ta kavatseb sind tutvustada ka Almackidele,“ ütles leedi Sinclair vaimustunult, „ning tänu tema hiilguse soosingule võime kindlad olla, et kõik auväärsed võõrustajad kutsuvad sind oma ballidele.“

      Esimest korda elus lahkusid Araminta ja tema noorem õde Caro rahulikust Bedfordshire’ist.

      Woburne Abby ei asunud nende kodust just mitte eriti kaugel, aga sellest hoolimata olid nad Bedfordi hertsogi ja hertsoginnaga, kes elasid enamjaolt Londonis, kohtunud vaid õige põgusalt.

      „Üks asi on elada uhkes majas, ema,“ ütles Araminta, „aga sa tead sama hästi kui mina, et ma ei saa ilmuda Londonisse omatehtud kleitides. Minu üle hakataks naerma. Ja kindlasti hakkavad nad mind kutsuma „piimatüdrukuks“ või leiutavad mõne muu sama õela hüüdnime.“

      „Sulle võib see üllatusena tulla, aga ma olen selle peale mõtelnud!“ ütles leedi Sinclair rahustava häälega. „Tegelikult säästsime me isaga aastaid raha nii sinu debüüdi kui ka abiellumise jaoks, kuigi me seda sulle kunagi ei maininud.“

      „Sa säästsid raha, ema?“ hüüatas Araminta üllatunult.

      „See oli muidugi väga keeruline. Nagu sa tead, pole meil kunagi kuigi palju raha olnud,“ ütles leedi Sinclair naeratades. „Vahel me müüsime oma aia puuvilju, ja ükskord võitis su isa võiduajamistel raha, ning me panime sellest poole hoiule.“

      Leedi Sinclairi silmad läksid niiskeks, kui ta oma mehest rääkis, kuid ta jätkas vapralt.

      „Meil oli ka teisi võimalusi. Sellest rahast ei piisa mitte ainult sinu kleitide ostmiseks, Araminta, vaid meil on võimalus ka meile laenatud majas mõned vastuvõtud korraldada.“

      „Ma suudan seda vaevalt uskuda, ema,“ hüüatas Araminta imetlusega.

      „Ma pole sugugi selline tuulepea, nagu te Harryga arvate!“ vastas leedi Sinclair uhkusega.

      Oli tõsi, et samaaegselt kui nad oma ema armastasid, pidasid nad teda kohati veidi hajameelseks.

      Leedi Sinclairil oli raskusi kokkulepete meelespidamisega, samuti ei jäänud talle naabrite ja tuttavate nimed meelde enne, kui ta neid väga hästi tundis.

      Ta hilines alati söögikordadele, kuna oli süvenenud vesivärvidega maalimisse, mis oli alati rõõmustanud tema abikaasat. Teinekord oli ta just alustanud lillede noppimist, et teha pot-pourri’d1, samal ajal kui teda majja tagasi oodati.

      Ta oli mitmeski mõttes nagu laps, kes igale säravale liblikale järele jookseb.

      Kuna leedi Sinclairi õnn oli koondunud kodu ümber, püüdsid tema lapsed teha kõik, et säästa teda inetustest ja ebameeldivustest ning eriti hoida rahaliste raskuste eest.

      Seepärast oli Araminta üsna üllatunud. Ema mitte ainult ei mõtelnud tulevikule, vaid oli ka teinud kestvaid jõupingutusi, et koguda aastate jooksul korralik summa Araminta debüüdi jaoks.

      Veel üllatunum oli Araminta siis, kui kuulis, et see summa oli märkimisväärselt suur, ulatudes saja kümne naelani!

      „Mis sa arvad, kullake, kas sellest piisab?“ küsis leedi Sinclair veidi kärsitult.

      „Loomulikult, ema! Aga ma ei või seda kõike ju enesele raisata. Me peame ka Caro peale mõtlema! Ta on juba seitsmeteistaastane ja võib-olla leiab hertsoginna järgmisel aastal, et on Caro kord Londonisse minna.“

      „Sa oled väga lahke ja isetu, mu armas,“ ütles leedi Sinclair hellalt, „aga ma loodan, Araminta, et sa leiad Londonis endale abikaasa.“

      Hetkeks jäi Araminta ema ehmunult vaatama, siis aga ütles vaikselt:

      „Jah, loomulikult, ema. Siis suudaksin ma Carot aidata. Ta peab saama oma võimaluse ja ma olen kindel, et ta näeb siis väga ilus välja.“

      „Te olete mõlemad silmapaistvalt kaunid,“ ütles leedi Sinclair. „Me isaga kahetsesime pidevalt, et meie kodu asub Bedfordshire’is, mis on kahtlemata eriti igav maakond.“

      Tänu hertsogi lahkusele asusid nad peagi elama kenasse majja, mis asus Russelli väljakul. Hertsog oli hankinud selle maja, et võimaldada oma sugulastel seal peatuda, kui need soovisid Londonit külastada.

      „Mul on täpselt kaks kuud aega,“ mõtles Araminta, kui nad kaheksandal aprillil Londonisse jõudsid.

      Kaks kuud, et ennast hästi tunda. Ja loomulikult lootis iga debütant saada abieluettepaneku – võimaluse korral väga rikkalt kosilaselt!

      Aga nüüd, vaid päev pärast saabumist, mõistis Araminta, et tema plaan kukub kokku nagu kaardimajake.

      Araminta mõistis kohe, kui Harry hommikusöögilauda istus, et midagi on korrast ära.

      Harry nägi väsinud välja, aga seda oligi oodata, mõtles Araminta. Kõik need hilised lõbustused, mida vend Londonis nautis, ja kohutav kogus veini, mida ta tarbis.

      Loomulikult tahtis Harry elada samasugust elu nagu teised temaealised noored mehed.

      Nendest mõtetest hoolimata vaatas Araminta Harryt veidi imestunult, kui vend, selle asemel et võtta talle pakutud tass kohvi, jalutas puhvetikapi juurde ja valas endale klaasi brändit.

      Araminta ei ütelnud midagi, kuna kõigest hoolimata oli Harry nüüd perekonnapea ja iseenda peremees. Ja kui ta soovis hommikul brändit juua, polnud Araminta asi teda kritiseerida.

      Samas tundis Araminta alateadlikult, et midagi on väga valesti. Ta mõtles ärevalt, mis see võiks küll olla.

      Et aidata perel sisse seada, oli Harry veetnud eelmise öö ja ka üle-eelmise öö nende uues majas. Ta tegi seda, sest teadis, et see rõõmustab ema.

      Täna kavatses Harry minna tagasi oma üürikorterisse. Araminta teadis, et ta ei nautinud seal mitte ainult vabadust, vaid ka suurepärase toapoisi tähelepanu, kelle Harry oli enda eest hoolitsema palganud.

      Kohe pärast seda, kui leedi Sinclair lahkus söögisaalist, rääkis Harry Aramintale oma probleemidest.

      „Kuussada naela!“ kordas Araminta taas hingetult.

      „Ma olen mõtelnud,“ lausus Harry, „et kui ma loobuksin oma üürikorterist ja toapoisist, võiksin veidi raha säästa.“

      „Ma küsisin sinult, kui palju sul elatusrahast järel on?“

      Peale väikest pausi sõnas Harry vastumeelselt:

      „Selle kvartali elatusrahast pole mul midagi järel.“

      „Oh, Harry!“

      Araminta suutis vaevu tagasi hoida etteheited, mis ta huulile tõusid.

      Venna peale pahane olemisest pole mingit kasu, mõtles Araminta. Kui kõik raha on kulutatud, siis on see kulutatud: ka kõige

Скачать книгу