LITMIR.BIZ

Скачать книгу

title>

      Autori märkus

      Suulised abielutõotused tunnistajate juuresolekul loeti Šotimaal seaduslikult kehtivaks kuni 1949. aastani, mil asjakohane määrus tühistati.

      Napoleon Bonaparte’i sõjategevuse jätkumist 1803. aastal, millega kaasnes kümne tuhande Prantsusmaal viibiva Inglise turisti sõjavangi võtmine, peeti tol ajal rängimaks inimsusvastaseks kuriteoks.

      Esimene peatükk 1803

      “Vabandage, teie hiilgus.”

      Warminsteri hertsog tõstis pilgu raamatult, mida ta lõunat süües luges.

      Postijaama kõrtsi privaatvõõrastetoa uksel seisev teine kutsar näppis kohmetult oma sametmütsi.

      “Mis on, Clements?” küsis hertsog.

      “Ilm näikse halvenevat, teie hiilgus, ja härra Higmani arvates pole mõttekas lahkumisega viivitada. Tema teada on järgmise võõrastemajani, kus võime hobuseid vahetada ja öömajale jääda, tükk maad sõita.”

      “Hästi, Clements. Mul ei lähe rohkem kui mõni minut,” kostis hertsog.

      Kutsar tegi kummarduse ja lahkus.

      Hertsog sulges vastumeelselt raamatu ja napsas pokaali maitsetu veiniga, parimaga, mis kõrtsmikul pakkuda oli.

      Lõunasöök oli olnud kesine – peale vintskevõitu lambaliha polnud menüüs suurt midagi.

      Aga mida sa ootad maakolkast, kuhu sellisel aastaajal ühtki tähelepanuväärset külalist ei satu?

      Hertsog teadis suurepäraselt, et temasuguse lugupeetava isiku kohta on ebatavaline reisida Šotimaale ajal, mil lumi pole jõudnud veel sulada ja ilmad on äärmiselt muutlikud.

      Ent ta oli kibelenud viivitamatult Dalkeithi paleesse sõitma, et arutada Buccleuchi hertsogiga Warminsterist leitud käsikirju, mille kohaselt nad olid Henry VIII kaudu sugulussidemeis.

      Seetõttu oli ta halvale ilmale vilistanud ja lõppkokkuvõttes vähimategi viperusteta Edinburghi jõudnud.

      Ta oli veetnud mõne öö Edinburghi lossis ning läinud siis Buccleuchi hertsogi paleesse, kus leidsid aset nende pikad, põhjalikud ja erudeeritud vestlused, mida mõlemad asjaosalised vägagi nautisid.

      “Warminster on liiga noor,” oli Buccleuchi hertsoginna oma mehele nipsanud, “et kaunite naiste piilumise asemel tolmustes köidetes tuhnimisele aega raisata.”

      “Tema hiilgus väärtustab tänapäeva seltsielu asemel oma perekonna ajalugu,” oli hertsog naeratades vastanud.

      Hertsoginna oli andnud endast parima, et äratada Warminsteri hertsogis huvi nende noorima tütre, meeldiva neiu vastu, kes oli andekas nii muusikas kui ka maalikunstis.

      Ent noor hertsog oli väga taktitundeliselt selgeks teinud, et tema külaskäigu ainuke eesmärk on jutuajamine Dalkeithi palee isandaga.

      Kodutee oli kulgenud täis rahulolu visiidi tulemusega ning veendumuses, et äsja alanud aprillikuus on tunda kevade hõngu.

      Siiski puhus viimastel päevadel enneolematult tugev tuul, mis pani tõlla konarlikel, külmunud ja libedatel teedel ebakindlalt kõikuma.

      Kuid hertsog oli oma raamatutesse nii süvenenud, et ei pannud säherdusi pisiasju tähelegi.

      Ta oli ööbinud Thirlstone’i lossis Lauderdale’i krahvi juures ning veetnud paar ööd Floorsis, 1718. aastal Vanburghi rajatud suurejoonelises hoones.

      Rohkem polnud tal kellelegi külla minna, mis tähendas seda, et enne piiriületamist ei võõrustanud teda ükski külalislahke pererahvas.

      Ja nagu alati, nurises teenijaskond tülika teekonna pärast märksa rohkem kui hertsog ise.

      Nojah, teine tõld, millega reisis hertsogi isiklik teener, sisaldas lisaks pagasile mõningaid luksusesemeid, mida polnud väiksema tähtsusega reisijaile ette nähtud.

      Näiteks ei reisinud tema hiilgus kunagi isiklike narmasvoodilinadeta, pehmest lambavillast tekkideta ja eriliste hanesulgedest patjadeta.

      Tal oli ka mõni pudel parimat punaveini ja brändit, mis tugevast raputamisest hoolimata olid tunduvalt maitsvamad kui külakõrtsides saada olev joogipoolis.

      Paraku oli teine tõld keskpäevaks, mil hertsog tegi vahepeatuse Rabapüü ja Ohaka võõrastemajas, peremehest tublisti maha jäänud.

      Vahemaa pikkuses polnud põhjust kahelda, sest hertsogi esimene kutsar Higman oli parimad postiveohobused endale ahnitsenud, mis tähendas seda, et teine tõld pidi läbima tee märksa viletsamate suksudega.

      “Ma ütlema tema hiilgusele juba alguses,” sõnas kolmas kutsar kibestunult, “et nii barbaarsel paganatemaal nagu Šotimaa ei olema lootustki korralikke loomi saada. Aga kas mind kuulati? Ei!”

      Tema kaeblemist kuulsid ülejäänud teenrid Warminsterist lahkumisest saadik juba sajandat korda.

      Kutsari nördimust ei leevendanud seegi, et hertsog ise oli sõitnud Šotimaale jahtlaevaga ning alles Berwick-on-Tweedis tõlda istunud.

      Seevastu hobuseid, kes polnud just parimad, ei paistnud teekonarused ja lõikav tuul heidutavat, samas kui lõuna poolt pärit suksusid oleks säärane ilm kahtlemata häirinud ja võib-olla isegi töövõimetuks muutnud.

      Hertsog tühjendas veinipokaali, tõusis lauast, kõndis läbi toa ja võttis oma karusnahkse ääristusega reisikeebi.

      Vaevalt oli ta selle sülle kahmanud, kui avanes uks ja tuppa astus lihtsat mütsikest kandev teenijanna – nähtavasti majaomaniku tütar –, kes talle kniksu tegi.

      “Mul on teie hiilgusele üks palve,” teatas näitsik tahumatu šoti aktsendiga.

      “Milles asi?” küsis hertsog ja hakkas keebi kallal kohmitsema, sest ihuteenri äraoleku ajal pidi ta ise riietuma.

      “Siin olema üks vana daam, teie hiilgus, kes lootma teie lahkusele ja soovima saada küüti järgmise postijaamani. Tema tõld läks katki ja teie hiilguse abita ei jõudma ta kuidagi sinna.”

      Hertsog jättis nööpide kinnipanemise pooleli.

      Väljavaade kellegagi tõllakabiini jagada, iseäranis võhivõõraga, ei meeldinud talle põrmugi.

      Ta eelistas reisi ajal raamatutesse süüvida või mõtiskleda projektide üle, mis tal oma maavalduste asjus parajasti käsil olid.

      Juba mõte sellest, et ta on kohustatud järgmise postijaamani jäänud lõputute miilide vältel kellegagi seltskondlikult vestlema või tema jutuvada taluma, oli ärritav.

      “Kindlasti,” lausus ta ettevaatlikult, “on leedil teisigi vahendeid sihtpunkti jõudmiseks?”

      “Ei, teie hiilgus,” vastas teenijanna. “Postitõld käib ainult kord nädalas ja tuleb järgmine kord alles pärast sabatit.”

      Hertsog öelnuks meelsasti, et tõllas pole ruumi, kuid teadis, et tema silmapaistev tuliuus sõiduriist äratas huvi ja kogus imetlejaid igal pool, kuhu ilmus.

      Tõenäoliselt oli vanaprouagi jõudnud tõlla seestpoolt üle kaeda.

      Seepärast ohkas hertsog ja vastas, suutmata oma pahameelt varjata: “Hea küll. Öelge leedile, et võtan ta rõõmuga peale, kuid arvestagu, et ma lahkun kohe.”

      “Ütlen edasi, teie hiilgus,” kostis teenijanna kniksu tehes ja lipsas toast välja.

      Hertsog tahtis talle järgneda, ent siis saabus majaperemees arvega. Selle oli hertsog jõudnud unustada.

      Alati, kui ta reisis saatjata, oli arvete tasumine teenri ülesanne. Hertsog ise ei soovinud oma pead sääraste asjadega vaevata ega liigset raha kaasas kanda.

      Õnneks leidis ta vestitaskust mõned kuldsovrinid. Ühe neist kõrtsmiku kandikule pannud, andis ta mõista, et tagasi pole vaja.

      Nähtavasti oli ta tasunud üliheldelt, sest peremees kukkus tänulikkusest lausa ebaloomulikult suure innuga kummardusi ja kraapse tegema ning avaldas hertsogit tõllani saates kibedasti kahetsust, et tema hiilguse tulek oli ootamatu, vastasel juhul olnuks teenindus märksa parem.

      Hertsog, kes ei viitsinud teda kuulata, laskis jutuvadal ühest kõrvast sisse ja teisest välja voolata, ent tõlla juures naeratas ta südamlikult, pannes võõrustaja uskuma, et vastuvõtt oli olnud

Скачать книгу