ТОП просматриваемых книг сайта:
Зарубежная психология
Различные книги в жанре Зарубежная психология, доступные для чтения и скачивания
Аннотация
El cerebro puede recibir consejos, pero no el corazón, y el amor, que no tiene geografía, no conoce fronteras.
Truman Capote
Truman García Capote, que en realidad se llamaba Truman Streckfus Persons (1924-1984), quería ser bailarín de tap o cantante de club nocturno, pero se convirtió en un escritor prolífico y desconcertante.
Atento, pero también temible, amigo fiel y observador implacable, generoso y egoísta, excelente deportista y bailarín, pero destruido por sus adicciones, Truman Capote fue todo eso y más. Sus obras capturan el espíritu de la época en la que brilló y a la que hizo brillar, obligando a la sociedad contemporánea a hacerse preguntas que conservan su actualidad. Su particular talento quedó demostrado tanto a través de obras de ficción, como Desayuno en Tiffany's, como de no ficción, género en el que fue pionero con la hoy clásica A sangre fría, que produjo una revolución en el mundo del periodismo. También tuvo una rica relación con el mundo del cine, ya que varias de sus obras fueron llevadas a la pantalla grande y él mismo fue actor en una ocasión.
Esta amena biografía, a semejanza de su protagonista, es profunda en su análisis del hombre y en el conocimiento de su legado como escritor, a la vez que retrata los Estados Unidos de su época.
Truman Capote
Truman García Capote, que en realidad se llamaba Truman Streckfus Persons (1924-1984), quería ser bailarín de tap o cantante de club nocturno, pero se convirtió en un escritor prolífico y desconcertante.
Atento, pero también temible, amigo fiel y observador implacable, generoso y egoísta, excelente deportista y bailarín, pero destruido por sus adicciones, Truman Capote fue todo eso y más. Sus obras capturan el espíritu de la época en la que brilló y a la que hizo brillar, obligando a la sociedad contemporánea a hacerse preguntas que conservan su actualidad. Su particular talento quedó demostrado tanto a través de obras de ficción, como Desayuno en Tiffany's, como de no ficción, género en el que fue pionero con la hoy clásica A sangre fría, que produjo una revolución en el mundo del periodismo. También tuvo una rica relación con el mundo del cine, ya que varias de sus obras fueron llevadas a la pantalla grande y él mismo fue actor en una ocasión.
Esta amena biografía, a semejanza de su protagonista, es profunda en su análisis del hombre y en el conocimiento de su legado como escritor, a la vez que retrata los Estados Unidos de su época.
Аннотация
Carles Capdevila fa anys que pren apunts cada dia, i els comparteix, sobre el que li passa i com hi reacciona, posant en pràctica un periodisme que vol prioritzar la vida per sobre de les notícies.A La vida que aprenc trobareu els temes que li són essencials: la memòria íntima, la vida en bona companyia, leducació, la salut i la condició humana amb totes les seves contradiccions. Retrata els escenaris de la seva infantesa, les nostres maneres de ser i de fer, les revolucions individuals necessàries per arreglar el món i les actituds dels que sarremanguen per fer-ho possible.Capdevila està convençut que la nostra missió principal és cuidar-nos els uns dels altres i pels seus textos circula la gent que més estima: els professionals artesans que es preocupen pels acabats, els educadors vocacionals, les infermeres que entenen que tenir cura és més que curar, el voluntariat que desafia el desànim i els optimistes pencaires que treballen per mantenir viva la il·lusió de tirar endavant.
Аннотация
Der Autor Trutz Hardo hat die berühmte Ärztin besucht und mit ihr das vorliegende Interview geführt. Dabei wurden vor allem Fragen gestellt, auf welche die Autorin bisher noch nicht in ihren Büchern eingegangen ist: Warum sind wir Menschen auf Erden? Warum müssen wir immer wieder inkarnieren? Warum vergessen wir eigentlich, woher wir gekommen sind? Was sollen wir in dieser Erdenschule lernen? Was können wir aus einer Partnerschaft lernen? Wie kann man mit dem Jenseits in Kontakt kommen? Wie bereiten wir uns auf ein erneutes Erdenleben vor? Hat denn alles, was einem im Leben passiert, einen Sinn? Haben wir uns eigentlich all das, was uns passiert, selbst schon vorher ausgesucht? Auf all diese Fragen antwortet uns die große Lebensweise. Ken Ross, der Sohn der Autorin, der unweit von ihr in der Wüste Arizonas lebt, ist ein bekannter Fotograph. Aus seiner großen Sammlung von Bildern aus aller Welt hat der Verlag die schönsten ausgesucht, um dieses Buch zu einem ganz besonderen zu gestalten.
Аннотация
In der Volksfrömmigkeit hat Maria in allen Jahrhunderten eine herausragende Rolle gespielt. Auch heute noch, wo die Bindung an die Kirche abnimmt, gehört das Pilgern zu einem Marienwallfahrtsort, das Anzünden einer Kerze an einem Marienfest, das Singen eines Marienliedes u. v. m. für viele Menschen zum Ausdruck ihres Glaubens. Die Gottesmutter ist für viele Menschen ein Vorbild, weil sie den Weg Jesu von Nazareth begleitet, ihr Leben ganz mit ihm verbunden hat. Dieses Buch ist keine neue Mariologie, sondern die Autorin wählt den poetisch-ästhetischen Zugang zur Gottesmutter (durch Bilder, Texte, interkulturelle Erfahrungen aus Lateinamerika, Afrika und Asien) und führt mit Maria an der Hand in neue Räume ein, um die Grundfragen des christlichen Glaubens nach Gott, Jesus Christus und dem Heiligen Geist, nach Heil, Befreiung und Erlösung zu erschließen.
Информация о книге
Автор произведения Margit Eckholt
Аннотация
Wer an außersinnlichen Erscheinungen zweifelt, dem sei sein Argwohn und seine Zurückhaltung belassen. Er möge das Vorhandensein der Phänomene weiterhin gerne anzweifeln, und sollte auch von niemandem genötigt werden, dieses Buch zu lesen. Falls er es aber doch tut, wird er sich sicherlich eine neue Meinung bilden. Denn die darin wiedergegebenen Geschichten sind nicht der Phantasie eines Romanschriftstellers entsprungen, sondern haben genauso in der Wirklichkeit stattgefunden. Nichts wurde ergänzt, nichts wurde weggelassen. Die Erzähler, Mitglieder der ehemaligen österreichischen Kaiserfamilie, haben sich stets um eine klare und nüchterne Darstellung bemüht. Das Resultat – Erlebnisse über Prophezeiungen, Erscheinungen und Spuk – liegt nun in diesem einmaligen Band vor.
Аннотация
Kuidas iseennast, oma inimesi ning organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida
Kui ligi 86% juhtidest peab end eeskujulikuks ja sütitavaks, annab ligi 82% alluvatest oma juhile risti vastupidise hinnangu. Veelgi enam – ligi 35% vastanuist loobuks koheselt palgatõusust, kui vaid saaks oma ülemusest lahti. Millest selline üüratu lõhe ja rahulolematus? Osaliselt on tegu süsteemiveaga, väidavad Hougaard ja Carter raamatus „Juhi mõtteviis“, sest ühes võimutunde paisumisega kipuvad juhid oma häid omadusi minetama. Juhtide puhul on ligi kolm korda suurem tõenäosus, et nad segavad kolleegidele vahele, tegelevad koosolekul mitme asjaga, tõstavad häält ja solvavad teisi. Uuringud kinnitavad sedagi, et sageli käituvad nad ebaviisakamalt, isekamalt ja ebaeetilisemalt kui nende alluvad. Teisisõnu, kuigi töötajad ihkavad üha enam inimkeskset töökultuuri, ei suuda enamus juhte seda vajadust kuidagi katta. Hougaard ja Carter pööravad külma kõhuga segi kõik senised juhtimiskäsitlused ning vaatavad teemat värske ja sügavalt inimliku pilguga. Juhtides lugeja läbi rägastikust, mida teadus on mõistuse töötamise kohta õpetanud, selgitavad nad, kuidas kasvatada õnnetundest, tähendusrikkusest, julgusest ja põhimõttekindlusest laetud töökultuuri, milles pole lämmataval egotsentrilisusel ja ebapädeval riskivalmidusel mingit kohta. „Juhi mõtteviis“ selgitab, kuidas organisatsiooni areng saab alguse juhi isiklikust arengust ning sellest, kas ta on võimeline iseendast sotti saama. Kui juht saab aru, kuidas tema mõistus töötab, suudab ta teisigi paremini mõista, seega juhtida. Ja sellest on kogu organisatsioonil vaid võita.
Kui ligi 86% juhtidest peab end eeskujulikuks ja sütitavaks, annab ligi 82% alluvatest oma juhile risti vastupidise hinnangu. Veelgi enam – ligi 35% vastanuist loobuks koheselt palgatõusust, kui vaid saaks oma ülemusest lahti. Millest selline üüratu lõhe ja rahulolematus? Osaliselt on tegu süsteemiveaga, väidavad Hougaard ja Carter raamatus „Juhi mõtteviis“, sest ühes võimutunde paisumisega kipuvad juhid oma häid omadusi minetama. Juhtide puhul on ligi kolm korda suurem tõenäosus, et nad segavad kolleegidele vahele, tegelevad koosolekul mitme asjaga, tõstavad häält ja solvavad teisi. Uuringud kinnitavad sedagi, et sageli käituvad nad ebaviisakamalt, isekamalt ja ebaeetilisemalt kui nende alluvad. Teisisõnu, kuigi töötajad ihkavad üha enam inimkeskset töökultuuri, ei suuda enamus juhte seda vajadust kuidagi katta. Hougaard ja Carter pööravad külma kõhuga segi kõik senised juhtimiskäsitlused ning vaatavad teemat värske ja sügavalt inimliku pilguga. Juhtides lugeja läbi rägastikust, mida teadus on mõistuse töötamise kohta õpetanud, selgitavad nad, kuidas kasvatada õnnetundest, tähendusrikkusest, julgusest ja põhimõttekindlusest laetud töökultuuri, milles pole lämmataval egotsentrilisusel ja ebapädeval riskivalmidusel mingit kohta. „Juhi mõtteviis“ selgitab, kuidas organisatsiooni areng saab alguse juhi isiklikust arengust ning sellest, kas ta on võimeline iseendast sotti saama. Kui juht saab aru, kuidas tema mõistus töötab, suudab ta teisigi paremini mõista, seega juhtida. Ja sellest on kogu organisatsioonil vaid võita.
Информация о книге
Автор произведения Rasmus Hougaard, Jacqueline Carter
Аннотация
Enamus meist on veendunud, et meie võimetel on piirid. Teadus aga ütleb, et see pole sugugi nii. Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ pakub ohtralt tõendeid, mis kinnitavad, et tegelikult on meie aju ääretult paindlik ja õpivõimeline. Paljud on kasvanud üles veendumusega, et pea kas võtab matemaatikat või siis mitte. Esimeste raskuste tekkimisel jõutakse kärmelt järelduseni, et ei võta. Iga järgnev kiiva kiskuv katse vaid kinnitab seda. Samas leidub üllatavalt vähe selgeid tõendeid selle kohta, et inimene on jõudnud oma võimete vääramatu piirini. Küll aga pakub teadus hulgaliselt tõendeid sellest, et sageli kipume liiga kärmelt alla andma. Uuringud näitavad sedagi, et kui matemaatikapelguril tuleb arvudega pistmist teha, aktiveerub tema ajus hirmukeskus – seesama, mis erutub, kui näeme madu või ämblikku – samas kui probleemilahendamiskeskuste aktiivsus kukub oluliselt. See selgitab nii mõndagi. Boaler lükkab üheselt ümber meid kammitsevad väärarusaamad ning selgitab, kuidas iseenda ja teiste potentsiaali paremini avada. Lisaks teaduse viimasele sõnale toob Stanfordi ülikooli professor välja kuus õppimise võluvõtit, mis panevad aju teisiti tööle. Need ei muuda üksnes uskumusi tegelikkusest, vaid ka tegelikkust ennast, sest mõistes oma päris potentsiaali, avanevad küljed, mida siiani eitasime.
