LITMIR.BIZ

Скачать книгу

enam ei muretsenud. Et see juhtuks, peab mõlemal poolel olema hing. Aga paljud olevused võivad sulle kallale saada, kui liiga pikalt silma vaatad. Pilk kannab kaasa igasuguseid tundeid ja võrdkujusid. Põrnitsesin Mabi lõuga, käsi valust põlemas, ega öelnud midagi, sest ma kartsin.

      Ma vihkan kartmist. Ma vihkan seda rohkem kui midagi muud maailmas. Ma vihkan abitusetunnet. Jõhkrutsemine ei meeldi mulle samuti, ja Mab oleks samahästi võinud mulle rusika nina alla torgata ja mu taskuraha nõuda.

      Haldjakuningannad oli halb uudis. Väga halb uudis. Tõenäoliselt ei puutu ma kunagi kokku ühegi teise olendiga, kellel on sama palju toorest väge kui Mabil, kui ma just ei kutsu välja mõnda auväärset vana jumalat või ei astu vastu Valgele Nõukogule endale. Oleksin võinud virutada talle maagilise maksahaagi, proovida tast jagu saada, aga vaevalt oleksin ta soengugi sassi ajanud, isegi kui me oleksime võrdsetel alustel võidelnud. Ja mina olin tal köie otsas, maagilise kanali kaudu. Ta võis peaaegu kõike mu kaitsest mööda saata ja ma ei saaks sinna midagi parata.

      Jõhkrutsejad ajavad mul harja punaseks – ja on teada asi, et kui ma vihane olen, kipun lollusi tegema.

      „Unusta ära,” ütlesin ma tuliselt. „Ei lähe läbi. Löö mind maha ja ongi kõik. Pane uks lukku, kui minema hakkad.”

      Mu vastus ei paistnud teda ärritavat. Ta seadis käed vaheliti ja kurises: „Selline viha. Selline tuli. Jah. Ma jälgisin läinud sügisel seda patiseisu sinu ja su ristiema Leanansidhe vahel. Vähesed surelikud on iial millegi sellisega hakkama saanud. Jultunud. Häbematu. Ma imetlen sedalaadi tugevust, võlur. Ma vajan sedalaadi jõudu.”

      Kobasin mööda lauda, kuni leidsin salvrätirulli ja hakkasin õhukest paberit haava ümber mässima. „Mulle ei lähe üldse korda, mida sa vajad,” teatasin talle. „Ma ei hakka su saadikuks ega millekski muuks, kui sa just ei taha mind sundida, ja vaevalt sul sel juhul minust erilist kasu on. Nii et tee, mida sa teha tahad, ja kao mu kontorist.”

      „Sulle peaks see korda minema, härra Dresden,” teatas Mab mulle. „See puudutab otseselt sind. Ma ostsin su võla, et teha sulle pakkumine. Et anda sulle võimalus end kohustustest vabaks võita.”

      „Jajah, muidugi. Ära näe vaeva. Ma ei ole huvitatud.”

      „Võlur, sa võid kas pakkuda mulle midagi või lasta pakkuda ennast. Eineks. Kas sa ei soovi vaba olla?”

      Vaatasin ettevaatlikult tema poole üles, peas keerlemas pildid iseendast, grillituna vaagnal, õun suus. „Mida sa selle all mõtled, et vaba olla?”

      „Vaba,” sõnas tema, seades külmunud marjade karva huuled seda sõna lausudes niimoodi torusse, et ma ei saanud seda mitte märgata. „Vaba sidhe-rahva mõjust, oma kohustuse köidikutest, kõigepealt Leanansidhe ja nüüd minu suhtes.”

      „Kõigele kriips alla? Läheme igaüks oma teed?”

      „Täpselt.”

      Silmitsesin oma valutavat kätt ja krimpsutasin nägu. „Ma arvasin, et vabaduse mõiste ei meeldi sulle eriti, Mab.”

      „Sa ei peaks asju eeldama, võlur. Ma jumaldan vabadust. Kõik, kellel seda pole, tahavad seda.”

      Hingasin sügavalt ja püüdsin pulssi kontrolli alla saad. Ma ei võinud lasta hirmul ega vihal enda eest mõelda. Mu instinktid karjusid, et võtaksin uuesti relva ja teeksin sellega proovi, aga ma pidin mõtlema. See oli ainus asi, mis võis haldja käest päästa.

      Mab mõtles oma pakkumist tõsiselt. Tundsin seda, tajusin nii ürgsel viisil, sisimas, et kahtlustele ei jäänud ruumi. Ta laseb mu vabaks, kui tema kaubaga nõusse jään. Muidugi võib tema hind liiga kõrge olla. Selleni polnud ta veel jõudnud. Ja haldjatel on komme seada asjad nii, et iga järgmine tehing veab sind sügavamalt sisse, selle asemel, et vabaks päästa. Täpselt nagu krediitkaardifirmad või see õppelaenu rahvas. Vaat need on alles kurjuse kehastus.

      Tundsin, kuidas Mab mind jälgib nagu kass Sylvester Tweetyt. See mõte tegi mu tuju natuke paremaks. Üldiselt annab Tweety lõpus ikka Sylvesterile tappa.

      „Olgu,” ütlesin talle. „Ma kuulan.”

      „Kolm ülesannet,” kurises Mab, kolm sõrme selgituseks üleval. „Ma soovin sinu käest aeg-ajalt midagi. Kui oled täitnud kolm soovi, siis sinu kohustused minu ees lõpevad.”

      Viivu valitses ruumis vaikus ja ma pilgutasin üllatunult silmi. „Mida... Ja see on kõik?” Mab noogutas.

      „Ükskõik millised kolm ülesannet? Mis tahes kolm soovi?” Mab noogutas.

      „Niisama lihtsalt? Kui sa seda niimoodi ütled, siis minu arust võin ma sulle kolm korda soola ulatada ja ongi tehtud.”

      Ta silmas, rohekassinised nagu liustikujää, vaatasid pilgutamata mulle otsa. „Kas sa oled nõus?”

      Hõõrusin aeglaselt suud ja mõtlesin asja üle järele. Kui nii võtta, siis oli see lihtne kaup. Need võisid teinekord päris keeruliseks minna, lepingute ja kõige muuga. Mab oli pakkunud mulle suurepärast komplekti, meeldivat, kena ja korralikku nagu halloweeni kommid.

      Mis tähendas, et oleksin idioot, kui ei otsiks žiletiteri ja tsüaniidi.

      „Mina otsustan, millised soovid ma täidan ja milliseid mitte?”

      „Just nii.”

      „Ja kui ma keeldun soovi täitmast, siis ei tule sinu poolt mingit survet ega karistusi.”

      Ta kallutas pead ja pilgutas aeglaselt silmi. „Nõus. Sina valid, millised soovid täita, mitte mina.”

      Vähemasti ühe maamiini olin üles leidnud. „Ja minu hüpoteeki ei tohi enam edasi müüa. Või kannupoisse mind nuhtlema vilistada või mind vahemeeste kaudu ahistada. Leping jääb meie kahe vahele.”

      Ta hakkas naerma ja see kõlas nii lõbusalt, selgelt ja armsalt nagu kellukesed – kui need oleks veel helisevana mulle vastu hambaid surutud. „Nagu su ristiema tegi. Petad sa mind teisegi korra, siis häbi mulle,^[1.] kas nii, võlur? Nõus.”

      Niisutasin huuli ja mõtlesin hoolega. Olin ma talle mõne augu jätnud? Võis ta mulle mingil muul viisil ligi pääseda?

      „Noh, võlur?” küsis Mab. „Kas oleme kokku leppinud?”

      Lubasin endal sekundikese soovida, et ma poleks nii väsinud. Või et mul poleks nii valus. Päevaste sündmuste ja samal õhtul eelseisva Nõukogu koosoleku tõttu polnud mu aju just maailmaklassi läbirääkimiste vormis. Aga ühte teadsin kindlalt – kui ma Mabi kütkest ei pääse, siis olen üsna pea surnud või midagi hullemat. Parem tegutseda ja eksida, kui mitte tegutseda ja lasta end möödaminnes lömaks litsuda.

      „Hea küll,” ütlesin ma. „Oleme kokku leppinud.” Kui ma need sõnad kuuldavale tõin, käis üle kukla väike judin ja jooksis kirvendades mööda selgroogu alla. Tulitav valukihvatus pani mu haavatud käe tõmblema.

      Mab sulges silmad, naeratas oma tumedate huultega kassilikult ja keeras pea viltu. „Hästi. Jah.”

      Teate seda ilmet Ott Koioti näol, kui ta jookseb täie auruga üle kaljuserva ja siis taipab, mida ta teinud on? Ta ei vaata alla, vaid katsub ühe varbaga ja just siis, just enne kukkumist vajub ta näkku ürgne hirm.

      Ma pidin ka selline välja nägema. Ma tean, et umbes niimoodi ma end tundsin. Aga sinna polnud midagi parata. Võib-olla saan lõputult edasi minna, kui ei hakka kontrollima, kas maa on jalge all. Pöörasin pilgu Mabilt ära ja üritasin käe eest hoolitseda nii hästi, kui sain. See tuikas ikka veel ja haava desinfitseerimine teeb palju hullemini haiget. Õmblusi vist vaja ei lähe. Hea vast seegi.

      Kirjutuslauale latsatas jõupaberist ümbrik. Vaatasin üles ja nägin, et Mab tõmbab kindaid kätte. „Mis see on?” küsisin.

      „Minu soov,” vastas ta. „Siin sees on faktid ühe mehe surma kohta. Ma soovin, et sa teeksid minu süüst puhtaks, avastades tema tapja isiku, ja tooksid tagasi selle, mis temalt varastati.”

Скачать книгу