Скачать книгу

hoida lõuga päris põrandani vajumast ja sundisin aju midagi tegema, hakates naise rõivastust üle vaatama. Ta kandis laitmatu lõikega süsihalli kostüümi. Seeliku alt paistis jalga just nii palju, et oli raske mitte vaadata, tumedatel kingadel olid just parasjagu nii kõrged kontsad, et igasugused mõtted hakkaksid pähe tikkuma. Jaki all kandis ta luuvalget V-kaelusega pluusi, mille kaelaväljalõige oli just nii sügav, et tekitas tahtmise näha, kuidas ta sügavalt sisse hingab. Kõrvus ja kaela ümber välgatasid hõberaamistuses opaalid, mis helkisid niisugustes toonides, mida ma poleks opaalidelt oodanud – liiga palju sarlakpunast ja lillat ja sügavsinist. Ta küüned olid kuidagimoodi sama küütlevaks lakitud.

      Tabasin ta parfüümi hõngu, midagi metsikut ja rikkalikku, rasket ja magusat nagu orhideed. Mu süda hakkas kiiremini lööma ja aju testosteroonipõhine osa soovis, et oleksin saanud pesemas käia. Või habet ajada. Või et mul vähemasti poleks jalas dressipüksid.

      Ta suu kaardus muigeks ja ta kergitas midagi ütlemata üht kahvatut kulmu, lastes mul jõllitada.

      Üks oli kindel – sellisel naisel peab olema raha. Palju raha. Raha, millega ma saaksin üüri ära maksta, toitu osta, võib-olla isegi natuke laristada ja hankida käru, et oleks kergem korterit koristada. Kõhklesin vaid hetke, mõeldes, kas Valge Nõukogu täieõiguslikul võluril on sünnis rahast sedavõrd huvitatud olla. Jõudsin kiiresti otsusele.

      Põrgusse fenomenaalsed kosmilised jõud. Mul on üür maksta.

      „Äh... vist proua Sommerset,” sain viimaks suust. Keegi ei oska minust paremini sarmikas olla. Kui hoolega püüan, suudan kindlasti millegi otsa komistada ja kuvandile viimase lihvi anda. „Mina olen Harry Dresden.”

      „Minu meelest jäite te hiljaks,” vastas ta. Sommerseti hääl oli samasugune kui ta rõivad – paljuütlev, kultuurne. Tema inglise keelel oli juures aktsent, mida ma ei osanud paika panna. Võib-olla Euroopast. Kindlasti huvitav. „Teie abi teatas mulle, millal kohale saabuda. Mulle ei meeldi, kui mind oodata lastakse, nii et ma tulin ise sisse.” Ta vaatas mu laua poole ja siis uuesti mulle otsa. „Ma peaaegu sooviksin, et poleks seda teinud.”

      „Nojah. Ma sain teie tulekust teada alles, ee...” Vaatasin heitunult kontoris ringi ja panin ukse enda järel kinni. „Ma tean, et see näib üpris ebaprofessionaalsena.”

      „Täiesti õige.”

      Astusin ühe tooli juurde, mida ma laua juures klientide jaoks hoidsin, ja tegin selle kiiruga lagedaks. „Palun istuge. Kas sooviksite tassi kohvi või midagi?”

      „Ei kõla sugugi hügieeniliselt. Miks ma peaksin riskima?” Ta istus tooliservale, selg sirge, mind pilguga jälgides, kuni ma teisele poole lauda kõndisin. Kui liikusin, püsis see pilk minu peal nagu märgatav jahe raskus, ja ma istusin laua taha, korts kulmude vahel.

      „Kas te olete selline, kellele meeldib riskida?”

      „Mulle meeldib end igakülgselt kindlustada,” vastas ta vaikselt. „Näiteks teie, härra Dresden. Ma tulin täna siia, et otsustada, kas teen üpris suure panuse teie võimetele.” Ta jäi vait ja lisas siis: „Seni pole te küll usaldusväärset muljet jätnud.”

      Toetasin küünarnukid kirjutuslauale ja seadsin sõrmeotsad vastakuti. „Jah. Ma tean, et kõigest sellest jääb küllap mulje, nagu oleksin...”

      „Meeleheitel?” pakkus ta. „Ilmselgelt haaratud muudest probleemidest.” Ta noogutas kirjutuslaual olevate ümbrikuvirnade poole. „Keegi, kes kaotab peagi oma äriruumid, kui võlgu ära ei maksa. Ma arvan, et te vajate seda tööd.” Ta hakkas tõusma. „Ja kui te ei suuda hoolitseda selliste pisiasjade eest, siis ma ei usu, et minul teist mingit kasu oleks.”

      „Oodake,” ütlesin ma püsti tõustes. „Palun. Las ma vähemalt kuulan teid ära. Kui tuleb välja, et ma oma arvates saan teid aidata...”

      Ta lükkas lõua ette ja katkestas mind sundimatult. „Aga küsimus pole ju selles, või kuidas?” küsis ta. „Küsimus on selles, kas te minu arvates saate mind aidata või mitte. Te pole näidanud mulle midagi sellist, mis paneks mind arvama, et saaksite.” Ta vaikis ja istus uuesti. „Ja ometi...”

      Istusin tagasi üle laua tema vastu. „Ometi?”

      „Ma olen teie oskustega inimeste kohta üht-teist kuulnud, härra Dresden. Silma vaatamise võimest.”

      Keerasin pea viltu. „Ma ei nimetaks seda oskuseks. See lihtsalt juhtub.”

      „Aga te suudate kellegi sisse näha? Te nimetate seda hinge vaatamiseks, kas pole?”

      Noogutasin valvsalt ja hakkasin mitmesuguseid väikeseid kilde ja tükikesi kokku klapitama. „Jah.”

      „Paljastades tema tõelise olemuse? Nähes tõtt selle isiku kohta, keda te vaatate?”

      „Ja tema näeb omakorda mind. Jah.”

      Ta naeratas, jahe ja kaunis. „Vaadakem siis teineteist, härra Dresden, teie ja mina. Siis ma tean, kas teist võiks mulle mingit kasu olla. Kindlasti ei lähe see mulle midagi maksma.”

      „Ma ei oleks nii veendunud. See on sedalaadi asi, mida jääd kaasas kandma.” Nagu pimesooleoperatsiooni arm või kiilaspäisus. Kui vaatad kellegi hinge, siis see ei unune. Mitte iialgi. Mulle ei meeldinud see suund, kuhu asi pöörama hakkas. „Ma ei usu, et see oleks hea mõte.”

      „Aga miks mitte?” käis ta peale. „See ei võta ju kaua, härra Dresden, või kuidas?”

      „Asi pole tegelikult selles.”

      Ta suu tõmbus otsusekindlaks kriipsuks. „Saan aru. Sel juhul, kui vabandate mind...”

      Seekord katkestasin mina teda. „Proua Sommerset, ma arvan, et te olete oma hinnangutes eksinud.”

      Ta silmad välgatasid, viivuks paistis viha, jahe ja väga kauge. „Ah nii?”

      Noogutasin. Avasin kirjutuslauasahtli ja võtsin välja paberiploki. „Jah. Mul on olnud raske aeg.”

      „Teil ei saa ettekujutustki olla, kui vähe see mulle korda läheb.”

      Tõmbasin välja sulepea, võtsin korgi pealt ja seadsin selle ploki kõrvale. „Mhmh. Siis tulete siia teie. Rikas, hunnitu – liiga hea, et olla tõsi.”

      „Ja siis?” päris ta.

      „Liiga hea, et olla tõsi,” kordasin ma. Võtsin kirjutuslauasahtlist .44-kaliibrise revolvri, sihtisin naisele ja tõmbasin kuke vinna. „Võite mind segaseks nimetada, aga viimasel ajal olen mõtlema hakanud, et kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis see tõenäoliselt ei olegi. Pange oma käed laua peale, palun.”

      Ta kulmud kerkisid. Need oivalised silmad vajusid nii palju suuremaks, et silmavalged olid ümberringi näha. Ta liigutas neelatades käsi ja seadis peopesad kirjutuslauale. „Mida te oma arust teete?” nõudis ta.

      „Kontrollin ühte teooriat,” sõnasin ma. Hoidsin relva ja silmad tema peal ning avasin teise sahtli. „Vaadake, mul on viimasel ajal vastikuid külalisi käinud. Nii et see pani mind natuke mõtlema selle üle, millist jama oodata. Ja ma usun, et teie olete mul nüüd paika pandud.”

      „Ma ei tea, millest te räägite, härra Dresden, aga ma olen kindel...”

      „Ärge nähke vaeva.” Tuhlasin sahtlis ja leidsin, mida vaja. Hetke pärast tõstsin sahtlist välja tavalise lihtsa vana metallnaela ja panin selle lauale.

      „Mis see on?” ta peaaegu sosistas.

      „Lakmustest,” laususin ma.

      Siis nipsasin naela õrnalt sõrmega ja panin selle veerema üle kirjutuslaua tema täiusliku maniküüriga käte suunas.

      Ta ei liigutanud varem kui sekundi murdosa enne seda, kui nael oleks teda puudutanud – aga siis läks liikvele, häguna, mis viis ta kaks pikka sammu mu kirjutuslauast eemale, ja lükkas ümber tooli, millel ta oli istunud. Nael veeres üle lauaserva ja kukkus kõlksatades põrandale.

      „Raud,” ütlesin ma. „Haljas raud. Haldjatele see ei meeldi.”

      Ta nägu vajus ilmetuks. Ühel hetkel oli seal olnud kõrk upsakus, suureline üleolek, reibas enesekindlus. Ent see lihtsalt kadus, jättes ta ilme külmaks ja kauniks ja eemalviibivaks ja täiesti tühjaks igasugustest tunnetest, kõigest äratuntavalt inimlikust.

      „Kokkulepe

Скачать книгу