Скачать книгу

      John Wyndham

      Kraken ärkab

      EESSÕNA

      Lähim jäämägi näis kindlalt paigale juurdunud. Lained murdusid sellel kogu Atlandi jõuga nagu kõval kaljul. Rannast kaugemal paistis veel mõõnaga lõksu jäänud suuri jäärahne, mis meenutasid äkki ilmunud valgeid mäetippe. Siin-seal nende vahel triivisid mõned väiksemad, mida tuul ja hoovus aeglaselt piki kanalit edasi kandsid. Sel hommikul oli neid minu arust korraga rohkem, kui me kunagi näinud olime. Peatusin ja jäin vaatama. Pimestavvalged rüngad sinises meres.

      «Ma arvan,» laususin ma, «et tahaksin selle kõik kirja panna.»

      «Mõtled midagi pikka, kogu loost? Nagu raamatu?» päris Phyllis.

      «Noh, vaevalt see kunagi ära trükitakse, kõvade kaante ja riidest köitega – aga jah, ikkagi raamatu,» nõustusin ma.

      «Raamat jääb raamatuks, isegi kui seda ei loe keegi peale kirjaniku ja tema naise,» arvas tema.

      «Võimalik, et keegi veel loeb. Mulle tundub, et seda tuleks teha. Lõppude lõpuks teame me kogu sellest asjast sama palju kui iga teine – üldiselt rääkides. Spetsialistid on muidugi oma erialadega rohkem kursis, aga meie kahekesi suudaksime päris selge pildi kokku panna.»

      «Ilma abimaterjalide ja arhiivideta?» kahtles ta.

      «Kui keegi seda tõesti kunagi loeb, võib ta ise dokumentidesse kaevumisest rõõmu tunda – nii palju kui neid järel on. Tahaksin lihtsalt kirja panna, kuidas kogu see lugu mulle tundus – või meile.»

      «Jää «minu» juurde – kahest vaatepunktist ei saa kirjutada,» soovitas tema.

      Ta tõmbas mantli tihedamalt enda ümber. Ta hingeõhk auras külma käes. Me vaatasime jäämägesid. Neid paistis olevat isegi rohkem, kui arvata võis. Mõned kaugemad paistsid ainult seetõttu, et lained vastu nende hulpivaid kühme murdusid.

      «See aitaks talve mööda saata,» tunnistas Phyllis, «ja kes teab, kevade saabudes…» Ta lasi lõpetamata mõttel hajuda. Pärast järelemõtlemist küsis ta:

      «Kust sa alustad?»

      «Ma pole veel selleni jõudnud,» tunnistasin ma.

      «Minu meelest peaksid alustama tolle õhtuga Guinevere'il, kui nägime…»

      «Aga kallis, keegi pole kunagi tõestanud, et need kuidagi asjasse puutusid.»

      «Ütlesid, et tahad loo kirja panna. Kui hakkad nüüd kõigele tõestust nõudma, ei maksa üldse alustadagi.»

      «Kuidas oleks esimese sukeldumisega?» pakkusin ma. «Sealt edasi on kõik päris tihedalt seotud.»

      Ta raputas pead.

      «Inimesed – kui keegi seda üldse loeb – võivad sinu kirjutatut eirata, kui see neile ei meeldi, aga kellelegi ei tule kasuks, kui sa jätad välja midagi, mis võib olla tähtis, ainult sellepärast, et sa pole täiesti kindel.»

      Kortsutasin kulmu.

      «Ma polnud kunagi veendunud, et need tulekerad olid… Lõppude lõpuks on sõna «kokkusattumus» põhjusega olemas.»

      «Siis ütlegi nii. Aga Guinevere on alustamiseks õige koht.»

      «Hea küll,» andsin ma järele. «Esimene peatükk: «Huvitav fenomen».»

      «Kahjuks ei ela me üheksateistkümnendal sajandil, ja sellest on kahju päris mitmel moel. Mina sinu asemel jagaksin kogu loo kolmeks faasiks. See on loomulik jaotus. Esimene faas oleks…»

      «Kallis, kelle raamat see lõpuks on?»

      «Väidetavalt sinu, mu armsam.»

      «Selge. Just nagu mu elu pärast sinuga kohtumist?»

      «Just, kallis. Niisiis, esimene faas… Heldus! Vaata seda!»

      Üks suur jäämägi, mida vesi oli alt sulatanud ja uuristanud, hakkas kohutava vältimatusega ümber vajuma. Tohutu sile jääsein sadas alla ja saatis veepritsmeid kõrgele õhku. Mägi keerles edasi, aeglustus, jäi hetkeks seisma ja hakkas siis tagasi veerema. Jälgisime, kuidas see laisalt ja vaibuva hooga ühelt küljelt teisele hulpis, kuni viimaks paigale jäi, keeranud ette sootuks uue fassaadi.

      Phyllis läks asja juurde tagasi.

      «Esimene faas,» kordas ta meelekindlalt ja vaikis siis. «Ei. Enne seda oleks vaja mingit motot, eraldi leheküljele.»

      «Jah,» nõustusin. «Mulle tuli pähe…» Aga ta raputas mõttesse vajunult pead. Ja siis:

      «Käes!» hüüatas ta. «Selle kirjutas Emily Pettifell, kellest sa vist kuulnud pole.»

      «Õigus,» tunnistasin ma. «Mulle tuli pähe…»

      «See oli «Roosas Lastetoaraamatus»,» tähendas Phyllis. Ta tõmbas kinnastatud käe taskust välja ja deklameeris.

      Ma raputasin pead. «Liiga pikk. Ja kui tohib, kas sa ei leia, et «Roosa lastetoaraamat» oleks pisut vale toon?»

      «Aga viimased kaks rida, Mike. Sobivad nagu valatult.» Ta kordas neid:

      Ema, mis on küll seal merevees,

      mis roomab nii salaja rannale?

      «Anna andeks, kullake, aga vastus on ikkagi ei,» laususin ma.

      «Ega sa midagi asjakohasemat ei leia. Millele sina mõtlesid?»

      «Mulle tulid pähe mõned Tennysoni read.»

      «Tennyson!» hüüatas ta valulikult.

      «Kuula!» palusin ma ja deklameerisin omakorda. «See pole küll tema kuulsamaid töid,» nentisin, «aga isegi Tennyson oli kunagi noor.»

      «Minu viimane värss oli sobivam.»

      «Sõnades ja praegusel hetkel, aga mitte vaimult. Pealegi võib minu oma isegi lõpuks tõeks saada,» ütlesin talle.

      Me nägelesime selle üle pisut, aga lõppude lõpuks peaks see ikkagi minu raamat olema. Phyllis võib enda oma kirjutada, kui tahab. Nii et siin see on:

      All pealisookeani kõuemüha  ja taarnate, kus sügaviku piir,

      iidammu segamatult magab üha

      und nägemata Kraken: päiksekiir

      ta mustast kogust kohkub; tema üle

      hiidkäsnad aastatuhandeid on luhand;

      polüübid koopaist haarmetega uhand

      on värelema suikvel vetesüle –

      need haiglasesse valgusse kui vinnal

      end puurivad.

      – Seal lugematud päevad

      ta lamand on ja lamab raskel rinnal

      ning magades hiidmereusse sööb;

      kuid ükskord meri leegitsema lööb –

      siis viimaks inimkond ja inglid näevad

      ta kerkimist ja surma vetepinnal.1

      ESIMENE FAAS

      Mina olen usaldusväärne tunnistaja, sina oled usaldusväärne tunnistaja, põhimõtteliselt kõik Issanda lapsed on, enda arvates – seega on eriti naljakas, kui erinevaid jutte räägitakse samade sündmuste kohta. Mina ja Phyllis oleme minu teada peaaegu ainsad inimesed, kes on 15. juuli õhtul juhtunus ühel nõul. Ja kuna Phyllis on juhtumisi mu naine, ütlesid inimesed oma toredal moel meie selja taga, et ma «rääkisin talle augu pähe» – see mõte ja kõnekäänd võis tulla vaid kelleltki, kes Phyllist ei tunne.

      Kell oli 23.15, asukoht 35. laiuskraad umbes 24 kraadi Greenwichist läänes, laeva nimi oli Guinevere ja sündmuseks meie mesinädalad. Need faktid pole kahtluse all. Kruiis viis meid läbi Madeira Kanaaridele ja Roheneemesaartele, et pöörata siis põhja ja mööduda koduteel Assooridest. Me – mina ja Phyllis – naaldusime reelingule ja tõmbasime hinge. Kõrtsist kostis jätkuva tantsupeo muusika ja ballaadilaulja ihalemine. Meri laius meie ees kuuvalgel nagu siidsile tasandik. Laev seilas sujuvalt kui jõel. Me silmitsesime vaikides lõputut merd ja taevast. Meie taga halas ballaadilaulja edasi.

      «Mul

Скачать книгу


<p>1</p>

Alfred Tennyson, «The Kraken», Märt Väljataga tõlge.