LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tlus 3: Poisipõlvesaar

      4. osa

      ÜHEL 1969. AASTA AUGUSTIKUU soojal ja pilvisel päeval vuras buss ühe Lõuna-Norra saare kitsal rannamaanteel aedade ja kaljude, niitude ja metsatukkade vahel, väikestest tõusudest üles ja alla, läbi järskude käänakute, kord sisenedes tunneljasse puudespaleeri, kord väljudes vaatega merele. Buss kuulus Arendali aurulaevaühistule ja oli, nagu kõik ühistu bussid, pruunides toonides. See sõitis üle silla, piki rannaabajat, vilgutas suunatuld paremale ning peatus. Uks läks lahti ja bussist väljus väike perekond. Isa, valge särgi ja heledate lavsaanpükstega pikk sale mees, tassis kaht kohvrit. Ema, kes kandis beeži mantlit ja pikkadel juustel helesinist pearätikut, lükkas ühe käega lapsevankrit ja hoidis teisega väikesel poisil käest kinni. Hetkeks jäi asfaldi kohale paks hall tossupilv, kui buss juba kaugenes.

      „Päris pikalt on minna,” ütles isa.

      „Kas jaksad, Yngve?” küsis ema ja vaatas alla poisi poole, kes noogutas.

      „Muidugi,” ütles ta.

      Poiss oli nelja ja poole aastane, tema juuksed olid pärast pikka päikesepaistelist suve lumivalgeks pleekinud ja ihu päevitunud. Tema vennal, kes oli ligi kaheksakuune, lamas vankris ja vahtis taeva poole, ei olnud aimugi, kus nad on või kuhu minek.

      Vähehaaval hakkasid nad ülespoole rühkima. Tee oli kruusane ja pärast vihmasagaraid täis väikesi ja suuri auke. Mõlemal pool teed olid põllud. Tasandiku lõpus, ehk viiesaja meetri kaugusel algas mets, mis laskus kliburannani ja oli madal, otsekui meretuultest maadjaks litsutud.

      Paremat kätt oli vastvalminud maja. Muidu aga polnud märgata mingit inimasustust.

      Suured vankrivedrud kriiksusid. Tite silmad vajusid peagi kinni, kui õnnis õõtsumine ta unele suigutas. Lühikeste tumedate juuste ja tiheda musta habemega isa pani ühe kohvri maha, et käega laubalt higi pühkida.

      „On alles leitsak,” ütles ta.

      „Jah,” ütles naine. „Aga mere ääres on ehk jahedam.”

      „Loodame,” ütles mees ja haaras uuesti kohvrisangast.

      See igas mõttes harilik perekond, kus vanemad olid noored, nagu peaaegu kõik vanemad olid tol ajal noored, ja peres oli kaks last, nagu peaaegu kõigis peredes oli tol ajal kaks last, oli kolinud Oslost, kus nad olid elanud viis aastat Bisletti staadioni kõrval Thereses gatel, Tromøya saarele, kuhu neile ehitati uusrajooni maja. Kuni nad maja valmimist ootasid, tuli neil Hove kämpingus üht teist, vana maja üürida. Oslos oli mees päeval ülikoolis käinud, kus ta õppis inglise ja norra filoloogiat, ja töötanud öösiti valvurina, ja naine oli õppinud Ullevåli meditsiinikoolis. Kuigi mehel ei olnud veel ülikool läbi, oli ta kuulanud tööd ja saanud koha Rolighedeni progümnaasiumi, naine aga pidi tööle minema Kokkeplasseni närvihaiguste sanatooriumi. Nad olid tutvunud Kristiansandis seitsmeteistaastaselt, üheksateistaastaselt oli naine jäänud lapseootele ja kahekümneaastaselt olid nad abiellunud ühes Lääne-Norra väiketalus, kust naine pärit oli. Ühtki mehe sugulast pulma ei tulnud ja kuigi ta kõigil fotodel naeratab, ümbritseb teda üksinduse tsoon, on näha, et ta ei kuulu naise venna ega õdede, tädide ega onude, tädi- ega onulaste hulka.

      Nüüd on nad kahekümne nelja aastased ja neid ootab ees päriselu. Oma töökoht, oma maja, oma lapsed. Nad on kahekesi ja ka tulevik, millele nad vastu lähevad, on nende päralt.

      Või kas ikka on?

      Nad sündisid samal 1944. aastal, kuulusid esimesse sõjajärgsesse põlvkonda ja esindasid paljuski midagi uut, eelkõige sellega, et nad olid sel maal esimesed, kelle elu kulges ulatuslikult reguleeritud ühiskonnas. Viiekümnendad aastad oli aeg, mil suurejoonelise tsentraliseerimise tulemusena, mis mõjutas hämmastavalt lühikese ajaga inimeste eluviisi, tekkisid riigiametid – kooliamet, tervishoiuamet, sotsiaalamet, maanteeamet – ning bürood ja ametiasutused. Naise isa, kes oli sündinud Ytre Sognis Sørbøvågis kahekümnenda sajandi algul, oli pärit samast talust, kus tema tütar üles kasvas, ja tal ei olnud haridust. Naise isapoolne vanaisa oli pärit ühelt lähedaselt saarelt, nagu ka tõenäoliselt tema isa ja omakorda tolle isa. Naise ema oli pärit ühest talust Jølsteris, mis asus saja kilomeetri kaugusel, ka temal ei olnud haridust, ja tema samas paikkonnas elava suguvõsa jälgi võis ajada kuni kuueteistkümnenda sajandini välja. Mis puutus mehe suguvõssa, siis asus see selles mõttes ühiskonnaredeli kõrgemal pulgal, et nii tema isal kui ka onudel oli kõrgharidus. Aga ka nemad elasid sealsamas, kus nende vanemad, see tähendab Kristiansandis. Mehe ema, kel ei olnud haridust, oli pärit Åsgårdstrandist, tema isa oli loots ja ta suguvõsas oli mitu politseinikku. Kui ta oma mehega tutvus, kolis ta mehe kodulinna. Nii oli kombeks. Muutus, mis toimus viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel, oli revolutsioon, ainult ilma tavarevolutsiooni metsikuse ja arutu rapsimiseta. Vähe sellest, et kalurite ja väiketalunike, tööstustööliste ja poeteenijate lapsed läksid ülikooli ja õppisid õpetajaks või psühholoogiks, ajaloolaseks või sotsiaaltöötajaks, paljud neist seadsid oma elu sisse ka suguvõsa kodukandist kaugel. Ja kuna nad tegid seda suurima endastmõistetavusega, ütleb see nii mõndagi ajavaimu kanguse kohta. Ajavaim tuleb väljastpoolt, aga ajab oma võrseid seespool. Kõik on selle ees ühe vitsaga löödud, aga mõne jaoks ei ole vits ühesugune. Noorele kuuekümnendate aastate emale oleks tundunud absurdne abielluda mõne naabertalu poisiga ja veeta kogu ülejäänud elu kodukandis. Ta tahtis minema! Ta tahtis oma elu! Täpselt samuti nagu tema vend ja õed, ja sama toimus kõigis peredes üle kogu maa. Aga miks nad seda tahtsid? Kust see kaljukindel veendumus pärit oli? Õigemini, kust see uus pärit oli? Naise peres ei olnud säärast traditsiooni; ainus, kes oli mujale siirdunud, oli tema isa vend Magnus, kes oli kodus valitseva vaesuse tõttu Ameerikasse sõitnud, ja see elu, mida ta seal oli elanud, oli pikka aega äravahetamiseni sarnane tema varasema eluga Lääne-Norras. Noorele kuuekümnendate aastate isale paistis asi pisut teisiti, tema perekonnas peeti ülikooliharidust loomulikuks, küll aga ehk mitte abiellumist Lääne-Norra väiketaluniku tütrega ja elama asumist väikese Lõuna-Norra linna servale uusrajooni.

      Aga seal nad siis vantsisid sel soojal ja pilvisel päeval 1969. aasta augustikuul, teel oma uude koju, mees vinnamas kaht rasket kohvrit, mis olid tuubil täis kuuekümnendate aastate riideid, naine lükkamas kuuekümnendate aastate lapsevankrit, kus oli kuuekümnendate aastate titeriietes, see tähendab valgetes ja pitsilistes, laps, ja vanemate vahel, siia-sinna tilbates, rõõmsalt ja uudishimulikult, põnevil ja ootusrikkalt, nende vanem poeg Yngve. Nad sammusid üle tasandiku ja läbi väikese metsariba värava juurde, mis seisis lahti, ja edasi suurde kämpingusse. Paremat kätt asus autoremonditöökoda, mis kuulus kellelegi Vraaldsenile, vasakut kätt suured punased barakid ümber kruusakattega lagendiku, mille taga oli männimets.

      Kilomeetri kaugusel idas asus Tromøy kirik, see oli kivikirik, mis pärines 1150. aastast, aga oli paiguti veelgi vanem ja tõenäoliselt üks Norra vanimaid pühakodasid. Kuna kirik asus väikesel kõrgendikul, olid mööduvad laevad seda mäletamata aegadest kasutanud maamärgina ja see oli kantud kõigile merekaartidele. Mærdøl, ühel skääristiku väikesaarel, oli vana kaptenimaja, mis andis tunnistust paikkonna hiilgeajast, kaheksateistkümnendast ja üheksateistkümnendast sajandist, kui õilmitses kaubandus välismaailmaga, eriti metsamaterjali müük. Ekskursioonidel Aust-Agderi muuseumi näidati kooliklassidele vanu Madalmaade ja Hiina esemeid, mis pärinesid sellest ja veelgi kaugemast ajast. Tromøyal kasvas tavatuid võõrliike, mis olid sinna sattunud laevadega, mis seal ballastivee välja lasksid, ja lisaks õpetati koolis, et just Tromøyal hakati Norras kõige varem kartulit kasvatama. Snorre kuningasaagades mainiti saart mitu korda, niitudelt ja põldudelt tuli välja kiviaja nooleotsi, pikkade kliburandade ümaraks lihvitud kivide vahel leidus kivistisi.

      Aga kui vastsaabunud tuumikpere oma kimpsude-kompsudega pikkamisi läbi lageda maastiku sammus, ei ilmestanud ümbrust mitte kümnes või kolmeteistkümnes, seitsmeteistkümnes või üheksateistkümnes sajand. Vaid Teine maailmasõda. Seda kanti olid sõja ajal kasutanud sakslased: barakid ja paljud majad olid nende ehitatud. Metsas olid madalad kivipunkrid, täiesti terved, ja rannanõlva harjal mitu suurtükialust. Lähikonnas oli koguni vana Saksa väikelennukite lennuväli.

      Maja, kus nad järgneva aasta elama pidid, asus metsa sees omaette. See oli punane ja valgete aknaraamidega. Merelt, mis ei paistnud, ent oli vaid paarisaja meetri kaugusel, kostis lakkamatut kohinat. Lõhnas metsa ja soolase vee järele.

      Isa pani kohvrid maha, otsis võtme välja ja keeras ukse lukust lahti. Ukse taga oli vöörus, seejärel köök, ahjuga elutuba, ühine

Скачать книгу