LITMIR.BIZ

      TÄNUSÕNAD

      Alustuseks tahan tänada oma toredat agenti Nelle Andrew’d, kes uskus sellesse raamatusse veel enne, kui ma ise teadsin, et selle kirjutatud saan.

      Alatise ootuste ületamise eest suur tänu ülivõimekale Lucy Malagonile kirjastusest Little, Brown ja tänu kogu kirjastusele nende töö ja pühendumise eest.

      Tänan oma ristiisa Tom Shieldsi elutarga nõuande eest: „Ära jäta midagi tegemata ainult sellepärast, et see on raske.”

      Tänan oma armsaid sõpru, kellega koos on nii vahva ja kellele saab alati toetuda, ja tänan Stonehouse’i aastatepikkuse peavarju eest.

      Tänan oma imetoredaid õdesid Lara Pettiferi ja Catherine Williamsit – jääme ikka ja alati Elgari tüdrukuteks.

      Sügavaim tänu erakordsetele vanematele Edward ja Sandy Elgarile kõigutamatu usu eest sellesse raamatusse ja mind kogu elu saatnud armastuse eest.

      Lõpuks tahan tänada oma kallist abikaasat James Legend Linardi, et ta iga päev minu kõrval on. Armastan sind.

      PROLOOG

      Pimedus nagu kisuks teda enda jäisesse embusse, kui ta mööda kitsast tänavat kottpimedasse öhe kõnnib. Igal hingetõmbel kopsudesse tulvav jäine õhk teeb valu, samm on kärme, võetud suunas kindel. Ta kuuleb oja vulinat enda kõrval ja arukase oksi pea kohal kägisemas justkui kokkupõimitud liigesevalus sõrmi.

      Kuu näitab oma lahket laigulist palet, valgustades tema teed nagu haldjast ristiema. Ta naeratab kuule, enne kui see taas tõtlike pilvede taha kaob. Ta on osa sellest maailmast, see liigub temaga koos, otsekui oleks mingi nähtamatu jõud vaikse ohkega valla pääsenud ja ta astuks ühte sammu eluga. Ta hakkab üllatuseks eneselegi ümisema sealsamas leiutatud lapselikku viisijuppi, mõttetut, aga talle see ei loe ja häbi tal pole.

      Miks ta varem tähele ei pannud, milline rahu võib valitseda?

      Üminast saab nimi. Silpe venitades hüüab ta heleda häälega: „Maisie!” Vaikib ja hüüab valjemini: „Maisie!” Siis kuulatab. Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda: Maisie jookseb kusagil läheduses, keha adrenaliinist pingul, nina maas, sabaga vehkides, kurt kõigele peale ümbritsevate lõhnade kakofoonia. Ta kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab teed mööda tuttavat konarlikku tänavat.

      Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke, tabades teda milleltki, mida keegi näha ei tohiks. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.

      Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, näidates mingit sorti nõrkust, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn. Ta tunneb, kuidas tuled järjest kiiremini ja kiiremini lähenevad. Tema kõrist vallandub karje, aga hääl hajub tuulde, justkui vajataks seda mujal, kusagil teises näidendis. Auto uriseb nüüd juba päris tema selja taga.

      Kott kukub õlalt ja kael nõksatab, kui auto teda puusast haukab. Ta tunneb luid mõranemas nii kergesti kui portselan, hoop lööb ta pöörlema, meeletu piruett lennutab ta oja veerele. Jalgadest ei ole abi, ta maandub selili. Okkad kriimustavad käsi, kui ta hekist tuge otsib, pihku jäävad vaid põldmarjad ja vitsakesed, mis hoogu isegi ei pidurda. Ta kuuleb end karjumas, kusagilt eemalt, nagu kostaks taamalt kellegi teise hääl. Ta pea paiskub millegi kõva vastu, otsekui visataks lihuniku lauale käntsakas liha.

      Oja on üsna kitsas, ta mahub kenasti selle rüppe nagu puusärki. Süda taob sellise jõuga, et ta ei tunne midagi muud. Isegi jäine vesi, mis ta ümber toimekalt vuliseb, üritades nüüd, kus tema teel ees on, voolule uut sängi leida, ei salva enam. Jäine õhk lehkab märjast mädanevast sodist ja hingeõhk tekitab ta ümber uduseid pahvakuid justkui väikseid vaime, nagu oleks osa temast põgenemas, lahustumas öhe.

      Ta avab silmad, taevas on ikka öiselt sünk, tillukesed vihmapiisad piitsutavad nägu. Auto on lõpuks tema kohal seisma jäänud.

      Ta paneb käe jalge vahele ja tõstab siis silme ette. Verd pole. Jumal tänatud, verd pole. Maisie, üleannetu Maisie haugub. Ta kuuleb teelt samme. Need peatuvad tema kohal. Ta soovib, et poleks peatunud. On kergendus, kui sammud uuesti eemalduvad. Puhteaegne vaikus ümbritseb ta vastset sängi. Ta tunneb, kuidas oja tüünes rahus teda hällitab, ja otsustab veidikeseks suigatada, sest ärgates on kõik selge ja ta tunneb ennast jälle vabana.

      1

      ALICE

      Istun oma tavalisele toolile tema vastu. Tema pilk on pööratud mulle, ta ootab kannatlikult, et ma alustaksin. Tervitust ma ei looda, mis on hea, sest ta ei tervita kunagi. Ta lihtsalt ootab nagu spetsialist, et rääkima hakkaksin mina, mida ma alati ka viimaks teen.

      „Tere, Frank, head uut aastat. Loodan, et sul läksid jõulud kenasti. Mul on hea meel sind näha!” Naeratan talle.

      Tema ei liiguta, isegi ta ilme ei muutu.

      „Oleksin nagu terve igaviku ära olnud.” Vaatan ringi. Tema kasin väike ruum on samasugune. Pärast kogu allasadanud vihma on aknast tulvav jaanuarivalgus kergendus, selles on näha õhus lendlevaid tolmukübemeid.

      „Meil olid päris toredad jõulud. Mäletad, ma rääkisin, et käisin Davidiga New Forestis vanematel külas? Ema ja isa kolis Claire küüni, mille nad ümber kohandasid, nii et nüüd on vana maja tema, Martini ja laste päralt. Mõtlesin, et see ei lähe mulle korda, aga see oli siiski veidi imelik: maja, kus me üles kasvasime, oli täis kellegi teise asju. Aga Davidi meelest olid mu vanemad sellise korraldusega rahul ja see on mõistagi kõige tähtsam.”

      Minu õde Claire oli selle plaani välja haudunud ja hoolikalt täide viinud. Minust kõigest poolteist aastat noorem Claire otsustas, et on naeruväärne, kui meie vanemad kolistavad ringi Georgia stiilis nelja magamistoaga majas, samas kui tema on oma perega surutud kolme magamistoaga üürikorterisse. Minu arhitektist abikaasa David tegi kõrvalhoone ümberehituse plaani ja vana mustalaiguline küün ehitatigi vaid poole aastaga ümber. Oma tasasel moel pakkisid vanemad kokku lindude välimäärajad, kruusid ja vana tammise laua, millel on endiselt pikemasse serva kraabitud Alice Taylor, ja läksid jalgu lohistades oma uude kodusse. Muu kraami jaoks üüris Claire konteineri.

      Frank ootab, et edasi räägiksin.

      Nihutan end oma toolil.

      „Lapsed olid armsad. Claire’i viieaastasel pojal Harryl olid hiljuti täid olnud ja ta avastas, et sõnas tädi on tähed ainult veidike teisiti, nii et ta kutsus mind kogu jõuluaja täi-di Alice. Davidi meelest oli see ülimalt lõbus. Ma andsin Martinile märku, et ta käsiks Harryl lõpetada, aga Martin kas ei taibanud või ei võtnud vaevaks midagi ette võtta. Martinist ei saa kunagi aru.”

      Minu õlgukehitava närva õemehega polnud asi veel selge. Mõtlesin, et ta on kas vaikne geenius või kõike muud kui terane. Davidi meelest on Martin lihtsalt aru saanud, kuidas elus kergelt läbi saada. Mis teeb temast, kui see on tõsi − eriti arvestades, et ta on abielus minu õega −, minu arvates geeniuse.

      „Õnneks ei ärritanud me Claire’iga teineteist eriti, aga, jumal küll, esimesel jõulupühal oli üks asi.” Kummardun Franki poole. Ma ei saa kuigi paljudele lastest jutustada, nii et ma kavatsen seda mõnuga teha. „Olin just Harryt vannitanud ja läksin alla kööki ja tabasin Claire’i Elsale viinamarju koorimas … viinamarju, taeva pärast! Saan aru, kui seda teha beebi jaoks, aga kolmeaastasele?! Usun, et Claire taipas, mida ma mõtlesin, ja ütles kohe, et Elsa ei söö koorimata viinamarju. Õnneks tuli David sisse ega lasknud mul Claire’i kritiseerida.”

      See viimane ei vastanud päriselt tõele. Davidi kohalolek ei lasknud vaidlusel täie hooga puhkeda, aga ma polnud suutnud jätta pomisemata: „Oled lasknud end ümber sõrme keerata,” kui nägin Claire’i uue köögilaua kohale kummardumas ja küüntega viinamarjadelt koort maha

Скачать книгу