LITMIR.BIZ

      TÄNUAVALDUSED

      Eriliselt tänan Caroline’i, Fredi, Debrat, Tarat ja Corinit: esimesi Harry Dresdeni fänne. Kui poleks olnud minu perversset soovi panna teid, rahvas, minu peale röökima, et kirjutaksin juba ükskord järgmise peatüki, ei oleks Harry ealeski nii paljudesse täbaratesse olukordadesse sattunud.

      Supereriline tänu minu pojale J. J. – le, kes uskus, et tema issi on kirjutanud hea raamatu, kuigi ta ise seda lugeda ei osanud.

      Ja aitäh sulle, Shannon, terve nimekirjatäie asjade eest. Sina oled mu ingel. Ühel päeval õpin oma pahupidi sokke õigetpidi pöörama, enne kui need magamistoa põrandale viskan.

      Esimene peatükk

      Kuulsin, kuidas kirjakandja mu kontoriuksele läheneb, pool tundi varem kui tavaliselt. See ei kostnud õigesti. Tema sammud kõlasid raskemalt ja lõbusamalt ning ta vilistas. Uus mees. Ta vilistas terve tee mu kontoriukseni ja jäi siis hetkeks vait. Siis hakkas naerma.

      Siis ta koputas.

      Krimpsutasin nägu. Mu kirjad saabuvad läbi kirjapilu, kui need pole just tähitud. Sain tõesti väga vähe tähitud kirju ja need ei toonud kunagi häid uudiseid. Tõusin kirjutuslauatoolilt ja avasin ukse.

      Uus kirjakandja, kes nägi välja nagu käte-jalgade ja pruunikspõlenud kiilaneva peaga korvpall, itsitas mu ukseklaasil olevat silti vahtides. Ta heitis mulle pilgu ja osutas sildile pöidlaga. „Teete nalja, eks?”

      Lugesin silti (inimesed teevad sinna mõnikord muudatusi) ja raputasin pead. „Ei, mõtlen tõsiselt. Kas võiksin nüüd oma posti saada, palun.”

      „Või nii. Et siis peod, etendused, sedasorti värk?” Ta vaatas minust mööda, nagu loodaks näha valget tiigrit või ehk paari napis rõivas abilist kontoriruumis minu ümber karglemas.

      Ohkasin, soovides, et mind enam ei mõnitataks, ja sirutasin käe kirja poole, mida ta käes hoidis. „Ei, mitte sedasorti. Ma ei esine pidudel.”

      Ta ei andnud seda ära, pea uudishimulikult viltu. „Mis siis? Mingi ennustaja? Kaardid, kristallkuulid ja muu taoline?”

      „Ei,” ütlesin talle. „Ma ei ole selgeltnägija.” Sikutasin oma kirja.

      Ta ei andnud seda ära. „Mis te siis olete?”

      „Mida silt uksel ütleb?”

      „Ütleb: „Harry Dresden. Võlur”.”

      „See olen mina,” kinnitasin.

      „Päris võlur?” küsis ta muiates, nagu tahaks mu naljast osa saada. „Loitsud ja nõiajoogid? Deemonid ja lausumised? Salalik ja äkiline?”

      „Mitte salalik.” Tõmbasin tal kirja käest ja vaatasin tähendusrikkalt tema ploki poole. „Kas võiksin nüüd oma posti eest alla kirjutada, palun.”

      Uue kirjakandja muie haihtus ja asendus irvitusega. Ta ulatas ploki, et saaksin kirja eest allkirja anda (see oli veel üks üürimakse meeldetuletus majaperemehelt), ja ütles: „Te olete napakas. Just see te oletegi.” Ta võttis oma ploki ja ütles: „Soovin teile head päeva, söör.”

      Vaatasin, kuidas ta läheb.

      „Tüüpiline,” pomisesin ja panin ukse kinni.

      Minu nimi on Harry Blackstone Copperfield Dresden. Võite seda nõidumiseks kasutada, kui riskite. Olen võlur. Käin tööl ühes kontoris Chicago kesklinnas. Enda teada olen riigi ainus avalikult praktiseeriv võlur. Leiate mu telefoniraamatu kollastelt lehekülgedelt alajaotusest „Võlurid”. Uskuge või mitte, olen seal ainus. Mu reklaam näeb välja nii:

      Oleksite üllatunud, kuuldes, kui paljud inimesed helistavad mulle ainult selleks, et küsida, kas mõtlen seda tõsiselt. Aga kui oleksite näinud selliseid asju nagu mina, kui teaksite pooltki sellest, mida mina tean, siis te ei kahtleks põrmugi selles, et ma mõtlen seda tõsiselt.

      Kahekümnenda sajandi lõpp ja uue millenniumi koidik on toonud kaasa millegi renessansitaolise inimeste suhtumises üleloomulikku. Selgeltnägijatesse, kummitustesse, vampiiridesse – millesse iganes. Inimesed ei võta neid ikka veel tõsiselt, kuigi Teadusega pole me veel nii kaugele jõudnud, nagu lootsime. Haigused on endiselt probleem. Nälg on endiselt probleem. Vägivald, kuritegevus ja sõda on endiselt probleemid. Hoolimata tehnoloogia arengust, ei ole asjad sugugi veel niisugused, nagu kõik olid lootnud ja mõelnud, et need olla võiksid.

      Teaduse, selle kahekümnenda sajandi suurima religiooni mainet olid mõnevõrra määrinud pildid plahvatavatest kosmosesüstikutest, narkobeebidest ja enesega rahulolevate ameeriklaste põlvkonnast, kes oli lasknud televisioonil oma lapsed üles kasvatada. Inimesed otsisid midagi – arvan, et nad ise lihtsalt ei teadnud, mida. Ja isegi kui nad hakkasidki taas avama silmi maagia ja võluväe maailmale, mis oli kogu aeg koos nendega eksisteerinud, arvasid nad ikkagi, et see peab olema mingi nali.

      Igatahes oli see olnud vaikne kuu. Tegelikult paar vaikset kuud. Oma veebruarikuu üüri ei saanud ma makstud enne kümnendat märtsi ja paistis, et võib võtta veelgi rohkem aega, et praeguse kuuga hakkama saada.

      Mu ainus töö oli olnud eelmisel nädalal, kui käisin Missouris, Bransonis, et uurida võimalikke kummitusi ühe kantrilaulja kodus. Neid ei olnud. Mu klient ei rõõmustanud selle vastuse üle, kuid rõõmustas veelgi vähem, kui soovitasin tal loobuda kõigist uimastavatest ainetest ning püüda natuke trenni teha ja magada, et vaadata, kas see aitaks rohkem kui mingi eksortsism. Mulle maksti kinni reisikulud pluss tunnitasu ja ma olin lahkunud tundega, et olin teinud midagi siirast, õiget ja ebapraktilist. Hiljem kuulsin, et mees oli palganud ühe võltsselgeltnägija, et too tuleks toimetama tseremooniat hulga viiruki ja mustade küünaldega. Mõned on sellised.

      Lõpetasin oma pehmes köites jutuka ja viskasin selle VALMIS kasti. Selles pappkastis laua kõrval oli hunnik loetud ja äravisatud pehmekaanelisi, seljad kõverad ja lehed kortsus. Käitun raamatutega hirmus halvasti. Silmitsesin lugemata raamatute virna ja kaalusin parajasti, millist alustada järgmiseks, võttes arvesse, et päris tööd mul polnud, kui mu telefon helisema hakkas.

      Põrnitsesin seda mõnevõrra hapult. Meie, võlurid, oleme vapustavad mõtisklejad. Pärast kolmandat helinat, kui eeldasin, et mu hääl ei kõla liiga innukana, võtsin toru ja ütlesin: „Dresden.”

      „Oh. Kas see on… ee… Harry Dresden? Ee… võlur?” Naise toon oli vabandav, nagu kardaks ta kohutavalt mind solvata.

      Ei, mõtlesin mina. Siin on Harry Dresden… ee… sisalik.1 Võlur Harry on korrus allpool.

      Võlurite eesõigus on pahurus. Siiski ei käi see üürimaksmisega hilinenud vabakutseliste konsultantide kohta, nii et mingi vaimukuse asemel ütlesin naisele telefonis: „Jah, proua. Kuidas saan teid aidata?”

      „Ma… ee…” ütles ta. „Ma ei ole kindel. Kaotasin midagi ära ja mõtlesin, et ehk saate teie mind aidata.”

      „Kadunud asjade leidmine on minu eriala,” ütlesin. „Mida ma peaksin otsima?”

      Tekkis närviline paus. „Minu abikaasat,” ütles ta. Tema hääl oli natuke kähe nagu pika võistluse ajal karjunud ergutusrühma tüdrukul, kuid selles oli piisavalt aastate kaalukust, et teda täiskasvanuks hinnata.

      Mu kulmud kerkisid. „Proua, tegelikult pole ma kadunud isikute spetsialist. Kas olete politsei või mõne eradetektiiviga juba ühendust võtnud?”

      „Ei,” vastas ta ruttu. „Ei, nad ei saa. See tähendab, ma ei ole. Oh, issand, see kõik on nii keeruline. Sellest ei saa telefonis rääkida. Mul on kahju, et raiskasin teie aega, härra Dresden.”

      „Pidage nüüd kinni,” sõnasin kähku. „Mul on kahju, et te mulle oma nime ei öelnud.”

      Jälle tekkis

Скачать книгу