Скачать книгу

      Clifford D. Simak

      Jumalate valik

      1

      1. august 2185. Nii et me alustame otsast peale. Tegelikult alustasime otsast peale juba viiskümmend aastat tagasi, aga siis me seda veel ei teadnud. Mõnda aega püsis lootus, et järele on jäänud rohkem inimesi ja et me saame jätkata sealt, kus asjad pooleli jäid. Millegipärast arvasime, et kui šokk on möödas ja me suudame jälle selgelt mõelda ja nutikalt planeerida, saame kinni hoida sellest, mis meil on. Esimese aasta lõpuks oleksime pidanud taipama, et see on võimatu. Viienda aasta lõpuks oleksime pidanud seda endale tunnistama, aga me ei teinud seda. Alguses ei tahtnud me tõele silma vaadata ja kui me lõpuks selleks sunnitud olime, klammerdusime mingi arutu lootuse külge. Vana eluviisi ei olnud enam võimalik ellu äratada, sest meid oli liiga vähe, kellelgi ei olnud mingeid eriteadmisi ja vana tehnika oli pöördumatult hävinenud. Meie aja tehnika oli olnud liiga keeruline, spetsiifiline ja reglementeeritud, et oleksime suutnud selle kasutamise selgeks õppida ja seda töös hoida, sest vajalike oskuste ja teadmistega inimesi, kes oskaksid tehnikat mitte ainult käitada, vaid toota ka selleks tarvis minevat energiat, ei olnud enam. Praegu pole me midagi enamat raipesööjatest, kes toituvad mineviku korjusest, kuni ühel heal päeval on sellest järel vaid kondid ning me jääme saatuse hooleks. Aastate jooksul oleme taastanud või ka taasavastanud, kuidas soovite, vanemat ja algelisemat tehnikat, mis oli mõeldud lihtsama eluviisi jaoks, ja need primitiivsed oskused peaksid hoidma meid langemast täielikku metslusse.

      Keegi ei tea, mis tegelikult juhtus, kuid see ei takista inimesi lagedale tulemast teooriatega, mis seda kõike seletaks. Probleem on selles, et need teooriad taanduvad pelkadele oletustele, kus on oma roll igasugustel metafüüsilistel väärarusaamadel. Meil ei ole ühtegi fakti peale nende kahe, millest esimene on, et eelmisel kuul viiskümmend aastat tagasi läks suur osa inimkonnast kuhugi või viidi kuhugi. Tänaseks on enam kui kaheksast miljardist, mida oli maailma jaoks ilmselgelt liiga palju, alles mõnisada inimest, kui sedagi. Majas, kus ma praegu istun ja neid ridu kirjutan, on kuuskümmend seitse inimest ja neid on niigi palju tänu sellele, et tol õhtul, kui see kõik juhtus, olime kutsunud mõned noored enda juurde tähistama minu kaksikutest lastelaste John ja Jason Whitney täisealiseks saamist. Kaani järve indiaanlastest võib järel olla kolmesaja ringis, aga neid me eriti sageli ei näe, sest kogu hõim on pöördunud üsna rõõmsalt ja edukalt, või vähemalt nii mulle tundub, tagasi oma vana rändamise kombe juurde. Vahetevahel jõuavad meieni kuulujutud teistest pisikestest inimrühmadest (neid kuulujutte levitavad peamiselt vabakäigu-robotid), aga kui me oleme läinud neid inimesi otsima, ei ole me leidnud ei neid ega ka mingeid märke sellest, et nad on seal kunagi olnud. See ei tõesta muidugi midagi. Mõistus ütleb, et kusagil Maal peab veel inimesi olema, aga meil pole aimugi, kus nad võiksid olla. Ega me neid tegelikult enam ei otsigi, isegi siis mitte, kui meieni jõuavad järjekordsed kuulujutud, sest meile tundub, et ei vaja neid. Möödunud aastatega oleme olukorraga leppinud ja rahuldunud rutiinse maalähedase eluviisiga.

      Robotid on ikka veel meiega ja meil pole aimugi, palju neid olla võib. Küllap on nad kõik alles. Nad ei läinud või neid ei võetud, nagu juhtus kadunud inimestega. Aastate jooksul on mõned neist meie juurde kolinud ja nad teevad kõiki töid ja toimetusi, mida on meie mugavaks äraelamiseks vaja, ning ausalt öeldes on neist saanud meie kogukonna liikmed. Aeg-ajalt mõned neist lahkuvad ja lähevad mujale, kuid siis tuleb lahkunu asemele mõni uus, jäädes päriseks või vaid üürikeseks. Need, kes ei ole meie olukorraga tuttavad, võivad mõelda, et robotid olid ju see tööjõud, mida me tehnika eluliselt tähtsate osade töös hoidmiseks vajasime. Robotitele oleks saanud vajalikke oskusi õpetada küll, aga probleem oli selles, et keegi meist ei osanud seda teha. Mul on teatavad põhjendatud kahtlused, et isegi kui me oleksime osanud, ei oleks sellest midagi välja tulnud. Robotitel ei ole tehnilist taipu. Nad ei ole niimoodi ehitatud. Nad ehitati inimeste edevuse ja uhkuse upitamiseks, rahuldama seda inimesse sisse kodeeritud kummalist iha – vajadust omada teisi inimesi (või teiste inimeste piisavalt täpseid koopiaid), kes täidaksid tema tahtmisi ja rahuldaksid vajadusi, inimorje, keda kamandada, inimolendeid, kelle üle oleks mehel, naisel või lapsel võim, tekitades temas võltstunde, et on kellestki üle. Robotid ehitati selleks, et nad hakkaksid kellegi kokaks, aednikuks, ülemteenriks, toapiigaks, lakeiks – ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, kes lakei on –, aga ühesõnaga igat sorti teenijateks. Robotid olid kannupoisid ja alamat sorti seltsilised, need, kes ütlesid alati jah; nad olid orjad. Teatavas mõttes on nad meid teenides ikka veel orjad. Kuigi ma kahtlen, kas robotid mõtlevad sellest kui orjatööst. Kuigi nende väärtushinnangud on pärit inimeselt, ei ole need siiski lõpuni inimeste endi väärtushinnangud. Nad teenivad meid vabast tahtest ning sunnivad meile peale vana aja teeneid, olles selle võimaluse eest tänulikud ja ilmselgelt õnnelikud, et on leidnud vanade isandate asemele uued. Selline on olukord meie poolt vaadatuna, aga indiaanlaste puhul on see sootuks teine. Robotid ei tunne end indiaanlastega hästi ja indiaanlased omakorda suhtuvad robotitesse tundega, mis ei ole kaugel jälestusest. Robotid on osa valge inimese kultuurist ja on meile hõlpsasti vastuvõetavad ainuüksi selle pärast, et olime kunagi masinatest vaimustuses. Indiaanlaste jaoks on nad räpased, midagi, mis on eemaletõukavalt võltsid ja võõrad. Nad ei taha robotitega mingit tegemist teha. Juhuslikult indiaanlaste laagrisse sattunud robotid aetakse sealt kiiremas korras minema. Meid teenivad üksikud robotid, aga neid peab olema veel tuhandeid. Meil on tekkinud harjumus kutsuda neid, kes meiega koos ei ela, metsikuteks, kuigi minu meelest ei ole neist mitte midagi metsikut. Aknast välja vaadates, verandal istudes või väljas jalutades näeme sageli, kuidas metsikute robotite salgad meist mööda kiirustavad, nagu oleks neil mingi sihtpunkt, kuhu nad peavad jõudma, või mingi tähtis ülesanne, mida nad peavad täitma. Me ei ole suutnud kindlaks teha, kus on nende sihtpunkt või mis on see ülesanne. Vahel kuuleme nende kohta mingeid jutte, aga need on ainult jutud ja kuna tõendeid ei ole, ei hakka ma neid siinkohal kordama.

      Ma ütlesin, et fakte on kaks, kuid kaldusin siis teemast kõrvale, hakates rääkima esimesest. Teine fakt on, et meie eluiga on nüüd palju pikem. Mingil kummalisel põhjusel, millest keegi ei püüagi aru saada, on vananemisprotsess kui mitte peatunud, siis aeglustunud. Näib, nagu ei oleks mina ega keegi teine viimase viiekümne aastaga üldse vananenud. Kui mul ka on viiekümne aasta järel mõni valge juus rohkem, ei pane ma neid tähele. Kui ma ka kõnnin veidi aeglasemalt, ei saa ma sellest aru. Tol hetkel olin ma kuuskümmend ja olen ka nüüd kuuskümmend. Noorukid arenevad täiskasvanuks niisamuti nagu varem ja sama ajaga, kuid kui nad on küpseks saanud, paistab vananemine peatuvat. Kaksikutest lapselapsed, kelle kahekümne esimest sünnipäeva me viiskümmend aastat tagasi tähistasime, on siiani kahekümne ühesed. Füüsilise väljanägemise poolest on nad oma poegade ja vanima pojapojaga üheealised ja vahel on see minule, kes ma olen kogu elu vananenud ja selle ootuses elanud, segadusttekitav. Aga olgugi see segadusttekitav, ma ei kurda, sest vananemise peatumisega on kaasnenud erakordselt hea tervis. Ja tervis oli see, mille pärast me kõik alguses muretsesime – kui kõik inimesed on läinud, kust me leiame arsti või haigla, kui juhtume haigeks jääma? Õnneks – ma usun, et see on õnn – on kronoloogiliste aastate arv, mil naised lapsi saavad, jäänud enam-vähem samaks, mis see oli enne eluea pikenemist. Naise munarakud ammendavad end paljunemiselundkonnas umbes kolmekümne aastaga, täpselt nii, nagu see oli varem.

      Ei ole vist erilist kahtlust, et inimkonna kadumine ja vananemise peatumine on üksteisega mingil viisil seotud. Ja kuigi keegi meist ei eitagi, et oleme pikema eluea ja võib-olla ka planeedi ülerahvastatusega kaasnenud sotsiaalse surve kadumise eest tänulikud, muretsevad mõtlikumad meie hulgast vahel selle pärast, mis võib kõige selle taga olla. Me lebame ööpimeduses oma voodites ärkvel ja mõtleme selle üle ning olgugi et aastatega on vapustus üle läinud, on meil vahel hirm.

      Nii et tänasel augustihommikul, Jeesuse sünnist arvates kahekümne teise sajandi lõpupoole, teen ma algust sündmuste üksikasjaliku dokumenteerimisega, nagu need minu mäletamist mööda aset leidsid. See on töö, mida keegi peab tegema, ning oma saja kümne kronoloogilise aasta ja selle maja vanima liikmena on ainult aus ja õiglane, et see olen just mina, kes need read oma käega kirja paneb. Sellise dokumendita, mis on kirja pandud siis, kui inimmälu on veel usaldusväärne, muutub inimkonnaga juhtunu aja jooksul müüdiks…

      2

      Noormees ei suutnud toda viimast karu kuidagi unustada, kuid imelikul kombel ei suutnud ta ka meenutada, mis oli täpselt juhtunud. Viimastel päevadel oli nende sündmuste meenutamine hõivanud kõik tema meeled, ometi ei olnud

Скачать книгу