LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võiks olla nagu unenägu, kui see ainult poleks nii õudne. Sest ma pean ju samaga vastama, see on tohutu vastutus.

      Niisiis annan endale aru, et sellised sõnad nagu „optimism” ja „lootus”, mida me loeme raamatutest, mis püüavad meis tekitada turvatunnet ja meid eluks ette valmistada, polegi muud kui vaid sõnad. Teadlased, kes neid kasutavad, otsivad küllap isegi nende tähendust, ja kasutavad meid katsejänestena, et vaadata, kuidas me sellele ärritusele reageerime.

      Kui aus olla, siis olen ma oma õnnelikust ja täiuslikust elust väsinud. Ja see saab olla vaid mingi vaimuhaiguse märk.

      Selle mõtte juures jään magama. Kes teab, äkki on mu probleem väga tõsine?

      Lähen sõbrannaga lõunat sööma.

      Ta pakkus välja, et võiksime kokku saada ühes Jaapani restoranis, millest ma polnud kuulnudki – mis on imelik, sest ma jumaldan Jaapani toite. Ta kinnitas, et koht on suurepärane, ehkki minu töökohast pisut kaugel.

      Päris keeruline oli kohale jõuda. Pidin sõitma kahe bussiga ja ühe mööduja käest küsima, kus see „suurepärane restoran” asub. Mulle tundub siin kõik kohutav – sisekujundus, pabersalvrätid, olematu vaade. Aga tema on endas kindel. See on üks parimaid söögikohti, mida ta Genfis üldse teab.

      „Ma käisin alati ühes ja samas restoranis, mis tundus korralik, aga ei midagi erilist,” ütles ta. „Kuni üks sõber, kes töötab Jaapani diplomaatilises esinduses, soovitas mulle seda siin. Koht tundus mulle kohutav, nagu ilmselt sullegi. Aga restorani peavad omanikud ise, ja siit see vahe tulebki.”

      Mina käin alati samades restoranides ja tellin samu roogi, mõtlen ma. Isegi sellises asjas ei suuda ma riskida.

      Mu sõbranna võtab antidepressante. See on kõige viimane asi, millest ma temaga rääkida tahaksin, sest just täna jõudsin ma järeldusele, et olen haigusest vaid sammu kaugusel, ja ma ei taha seda tunnistada.

      Ja nimelt sellepärast, et ütlesin endale, et see on viimane asi, mida ma teha tahaksin, ma just seda otsekohe teengi. Teiste hädad aitavad meil alati oma kannatusi vähendada.

      Küsin, kuidas ta tervis on.

      „Palju parem. Kuigi ravimid alguses eriti kiiresti mõjuma ei hakka, tekib meil siis, kui nende mõju organismi kohale jõuab, uuesti huvi asjade vastu ja need omandavad taas värvid ja lõhnad.”

      Teisisõnu: kannatusest on saanud ravimitööstusele järjekordne tuluallikas. Oled kurb? Võta tablett ja sinu mured on kui peoga pühitud.

      Uurin ettevaatlikult, kas ta oleks nõus mind aitama: ajalehes valmistatakse ette pikemat artiklit depressiooni kohta.

      „Pole mõtet. Tänapäeval jagavad inimesed kõiki oma tundeid internetis. Ja pealegi on ka ravimid olemas.”

      Mida siis internetis arutatakse?

      „Ravimite kõrvalmõjusid. Kedagi ei huvita teiste sümptomid, need võivad nakkavad olla. Võib juhtuda, et hakkame tundma midagi, mida enne ei tundnud.”

      Ja ongi kõik?

      „Meditatsiooniharjutustest räägitakse ka. Aga ma ei usu, et need eriti aitavad. Ma olen juba kõik ära proovinud, aga paremaks läks alles siis, kui ma otsustasin tunnistada, et mul on probleem.”

      Aga teadmine, et sa pole üksi, kas see siis ei aita? Kas see, kui arutada, mis tundeid depressioon tekitab, ei olegi siis kõigile hea?

      „Üldse ei ole. Kes on põrgust pääsenud, sellel pole vähematki huvi teada saada, kuidas seal edasi elatakse.”

      Aga miks sa nii palju aastaid sellises seisus oled olnud?

      „Sest ma ei uskunud, et ma võin depressioonis olla. Ja sellepärast, et sinu ja teiste sõbrannadega rääkides ütlesid kõik alati, et see on jama, et inimestel, kellel on tõelised mured, pole aega depressioonis olla.”

      Õige küll, ma ise ütlesin ju ka sedasama.

      Ma ei jäta jonni: artikkel või blogipostitus võib aidata inimesel haigust taluda ja abi otsida. Rõhutan, et kuna ma ise depressiooni all ei kannata ega tea, mis tunne see on, siis kas ta vähemalt ei võiks mulle sellest natuke rääkida?

      Ta kõhkleb. Kuid ta on mu sõbranna ja on võib-olla midagi kahtlustama hakanud.

      „See on, nagu oleksid lõksu sattunud. Sa tead, et oled nurka aetud, aga ei suuda…”

      Täpselt seda olin ma mõelnud juba mitu päeva tagasi.

      Ta hakkab üles lugema asju, mis tunduvad ühendavat kõiki neid, kes on juba käinud kohas, mida ta nimetab „põrguks”. Suutmatus voodist tõusta. Kõige lihtsamadki ülesanded osutuvad üleinimlikuks pingutuseks. Süütunne, et sul pole mitte mingit põhjust sellises seisus olla, samas kui maailmas on väga palju inimesi, kes tõeliselt kannatavad.

      Üritan keskenduda suurepärasele toidule, mis on juba hakanud maitset kaotama. Minu sõbranna jätkab:

      „Apaatia. Rõõmu teesklemine, kurbuse teesklemine, orgasmi teesklemine, lõbususe teesklemine, teesklemine, et oled hästi maganud, teesklemine, et elad. Kuni tuleb hetk, mil tekib kujuteldav punane joon ja sa taipad, et kui sellest üle astud, siis tagasiteed enam ei ole. Ja siis lõpetad sa ka kurtmise, sest kurtmine tähendab, et sa vähemalt võitled millegi vastu. Sa sisened vegetatiivsesse staadiumisse ja püüad seda kõigi eest varjata. Mis on paras pingutus.

      Ja mis tema depressiooni on põhjustanud?

      „Mitte midagi erilist. Aga miks nii palju küsimusi? Kas sa tunned ise ka midagi sellist või?”

      Muidugi mitte!

      Nüüd on targem jututeemat vahetada.

      Me räägime poliitikust, keda pean paari päeva pärast usutlema: minu keskkooliaegsest peigmehest, kes ilmselt ei mäletagi enam, et oleme mõned korrad suudelnud ja et ta üritas katsuda mu rindu, mis polnud siis veel päriselt väljagi kujunenud.

      Sõbrannat lõbustas see väga. Mina püüan lihtsalt mitte midagi mõelda – mu reaktsioonid töötavad autopiloodil.

      Apaatia. Ma ei ole sellesse staadiumi veel jõudnud, suudan veel kurta selle üle, mis minuga toimub, aga kujutan ette, et õige varsti – see võib olla kuude, päevade või tundide küsimus – võib maad võtta täielik huvipuudus kõige vastu, ja sellest vabaneda on väga raske.

      Tundub, nagu hakkaks mu hing keha aegamisi maha jätma, et minna paika, mida ma ei tunne, „kindlasse” paika, kus ta ei pea taluma mind ja mu öiseid hirme. Otsekui ei viibiks ma kohutavas Jaapani restoranis, vaid sööksin ülimaitsvat toitu, otsekui oleks kõik, mida ma läbi elan, vaid stseen filmist, mida ma vaatan, tahtmata – ja suutmata – sekkuda.

      Ärgates teen alati läbi ühed ja samad rituaalid: pesen hambad, panen ennast tööleminekuks valmis, äratan lapsed, panen hommikusöögi valmis, naeratan, ütlen, et elu on ilus. Igas minutis ja igas liigutuses tunnen mingit raskust, millele ma ei oska nime anda, just nagu loom ei saa täpselt aru, kuidas ta lõksu sattus.

      Toit on ikka maitsetu, naeratus seevastu aina laieneb (et keegi kahtlustama ei hakkaks), nutu neelan alla, valgus tundub hall.

      Eilne jutuajamine ei mõjunud mulle hästi: mulle hakkab tunduma, et mässumeel minus annab kiiresti maad apaatiale.

      Kas tõesti mitte keegi seda ei märka?

      Muidugi mitte. Lõpuks olen ma ju viimane inimene, kes tunnistab, et ta abi vajab.

      See ongi minu probleem: vulkaan on hakanud purskama ja mitte ükski vägi ei saa laavat enam vulkaani sisse tagasi suruda, et selle külgedele puid istutada, seal muru pügada ja lambaid karjatada.

      Ma ei ole seda ära teeninud. Olen alati püüdnud kõigi ootustele vastata. Aga see juhtus ja ma ei saa muud teha, kui rohtu võtta. Võib-olla peaksin kohe täna leiutama mingi ettekäände, et hakata kirjutama artiklit psühhiaatriast ja sotsiaalkindlustusest (see neile meeldiks), siis ehk satuksin mõne hea psühhiaatri peale, kellelt abi paluda, mis siis, et see eetiline ei ole. Kõik ei saagi eetiline olla.

      Mind ei vaeva mitte ükski kinnisidee –

Скачать книгу