LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Jäätisetüdruk minu ees, õigemini teisel pool letti soojal varakevadel, kui päike käib juba kõrgelt. Jäätisesöömine sobib sellesse õhtupoolikusse niisama hästi nagu kapist väljaotsitud vana pikk suveseelik. Olen kevadiselt õnnelik ja millegi uue ootel, loendades kümneid erinevaid jäätisesortide nimetusi. Enam ei suuda ma otsustada, mida tahan. Tüdruk teisel pool letti vaatab mind ainitise, vaat et häbematu pilguga, jäätisekulp ununenud kätte kõlkuma. Pööran oma pilgu üles ja avastan üllatusega, et ta ei vaatagi üksisilmi mitte mind, vaid hoopis leti taha peidetud raamatut.

      „Mida sa loed?” tuleb mu huultele. See on küsimus, millega inimesed oma tsunfti liikmed ära tunnevad.

      „Ma loen!” hüüatab ta poolihääli, justkui luuletust deklameerides. „Jaa! Richard Brautigani! Tead sa, kes ta on?”

      „Ei.”

      „Aga sa pead temaga nüüd kindlasti tuttavaks saama, see on su saatus!”

      See on absoluutselt loomulik, et üks suvaline klient hakkab kolm minutit enne poe sulgemist Jäätisetüdrukuga rääkima ja tüdruk lehvitab oma raamatuga üle jäätiste. Isegi kevadise hullumeelse tudengilinna kohta pidi see natukenegi imelik tunduma.

      Ei tundu aga mulle, ei tundu ka talle.

      „Mhmm… „Arbuusisuhkrus” on siis esimene, mida homme loe!” Ta kõigutab end, poollauldes: „Kui halvav ja kaunis see maailm on!”

      „Kas sul arbuusijäätist on?” küsin, sest see tundub ainus mõistlik asi, mida küsida.

      „Mul on hoopis paremat jäätist. Ma usun, et sulle meeldib.” Ta tõstab kiirelt erinevat värvi jäätisepalle vahvlituutu otsa. „Ma loen „The Tokyo-Montana Expressi”. See on jutukogumik ajast, kui Brautigan Jaapanis oli. Sada kolmkümmend ja üks suurepärast lugu.”

      „Kui palju ma võlgnen…? „

      „Tšš!” katkestab ta mind käeviipe ja naeratusega. „Kas lähme? Pood pannakse kohe kinni!”

      Istun sooja õhtupäikese käes kivimüüril ja ootan, kuni Jäätisetüdruk leti kinni paneb. Limpsin oma viie tundmatu jäätise segu ja püüan välja mõelda ilusaid kirjanduslikke sõnu, kuidas seda maitsekompotti kirjeldada. Lõpuks pean alla andma ning endale tunnistama, et see on lihtsalt hea. Suus sulav sõna otseses mõttes. Lihtsalt väga hea… Vahel ei saa kõike nimetada ja tuleb lihtsalt uskuda, usaldada ja nautida. Ma saan sellest järsku aru: Jäätisetüdruk on mind paari minutiga muutnud ja nüüd oskan ma midagi, mida veel äsja ei osanud, isegi kui ma sellele kummalisele kulgevale seisundile nime anda ei mõistnud.

      Ta tuleb, omapärase lõikega suur vanaroosa kott üle õla heidetud, kirju sall uljalt lehvimas, kollased sukad punasemustrilistes kevadkingades. Roheline seelik. Ta näeb välja täpselt nagu mu seguks sulanud jäätis.

      „Kas sul on kiire?” küsib ta. Raputan pead.

      „Lähme jalutame siis. Ma räägin sulle Brautiganist ja paljust muust.”

      Ja ta räägib. Me jalutame, kuni päike loojub, räägime kirjandusest, maailma raputanud raamatutest, raamatutest, mida ei oleks tohtinud kunagi kirjutada. Raamatutest, mida keegi on meile ette lugenud. Raamatutest, mida me ise oleme kellelegi ette lugenud. Ja sellest, kuidas me teame, et raamatutes toimuv elu on tegelikult kusagil olemas ja võimalik, et palju rohkem olemas kui meie ise sessinases raamatuvälises reaalsuses…

      Jah, need on kummalised mõtted, mis minus tema kõnerütmi saatel ja temalt tagasi kajades tekivad.

      „Sa oled nagu minu muusa!” ütlen talle naljatades. „Ma sain tänu sulle millestki täna aru!”

      „Jaamatean!” õhkab ta, „Jaamatean! Toomas ütleb mulle ka alati, et mina olen see järvesilm, kust taevas vastu paistab!” Ta kõkutab uhkelt naerda.

      „Toomas? Kes on Toomas?”

      „Ojaa! Vähemasti hommikul oli ta siin!” Ta kiirendab sammu ja õhkab enese ette kevadöösse: „Sa ei kujuta ette, kui väga ma Toomast armastan!” Mul jääb üle vaid segaduses pead raputada ja ta sabas kõndida, aru saamata, mida see pidi nüüd tähendama.

      Kell läheneb südaööle, kui leiame end minu pisikesest Supilinna korterist tänavatolmusel aknal kõõlumas. Me loendame Herne poe poole jalutavaid inimesi ning räägime kordamööda üksteisele nende kohta lugusid.

      „Näed, see rohelise dressipluusiga kutt… Ta just tund aega tagasi lõpetas oma diplomitöö kirjutamise ning nüüd läheb ja ostab endale auhinnaks kaks õlut ja ühe lati suitsuvorsti. Hakkab juba tee peal vorsti haukama, vaatab, et keegi ei näeks, eks. Ja siis istub ta rätsepistes oma toa põrandal, rullib suitsuvorstikilest pisikesi kuulikesi ning loobib neid lakke.”

      „Terve lati vorsti? Oled sa kindel, et tal nii palju raha jagub?”

      „Jaa! Ta viis just pool tundi tagasi oma kapi pudelitest tühjaks! Tal on alanud uus elu!.. Aga vaata. Tütarlaps musta mantliga. Ta ei ole veel omaks võtnud, et on kevad, või siis ta ei ole lihtsalt viitsinud kevadmantlit välja otsida. Või siis on mantel alles vanematekodus, maal? Jah, ma arvan, mantel on maal. Ta kuulab kõrvaklappidest muusikat, ma pakun, et hetkel mängib seal Goo Goo Dollsi mõni vanem plaat, näiteks 1998. aasta „Dizzy Up the Girl”. Ta ümiseb kaasa ning jälgib hoolega, kuhu ta pisikesed liiga ilusates saabastes jalad astuvad. Võimalik, et ta päevatööks on näiteks juristi abi, aga praegu läheb ta kõrtsi, et sõpradega lauajalgpalli mängida. Täpselt sama daamilikult ja väärikalt, nagu ta sellest suurest veelombist üle hüppas…”

      Niimoodi me räägime. Vahepeal teineteisele otsa vaadates, sooja teed rüübates. Ma tunnen, et olen võõrasse Jäätisetüdrukusse natuke armunud ja see hirmutab mind. Aga samas tundub kõik mu ümber oma uudsusele vaatamata nii omane. Nagu me oleksime aastaid istunud aknal või käinud mööda linna ringi, rääkides teineteisele väljamõeldistega segatud lugusid. Nagu oleksin ma lõpuks ometi kohanud iseenda teist poolt, seda peegeldust, mis laseb mul iseendasse vaadata.

      Sel öösel jääb ta minu juurde. Mitte tahtlikult, aga see kuidagi juhtub. Kell kaks öösel keedame makarone ning praeme neid vorstijupi ja kahe munaga. Siis istume mu vanal madratsil, keerame end tekkide sisse, ta toetab oma pea mu kõhule ja me oleme vait. Viimane asi, mida Jäätisetüdruk enne uinumist ütleb, on: „Ma olen leidnud oma lemmiktoa kõigis universumites.”

      Hommikul ärkan vara. Ka Jäätisetüdruk virgub, käib koridoripeldikus pissil ja istub hommikuhämaras köögis laua taha. Vaatab mind natuke aega, kui oma hommikusi toimetusi teen, ja küsib siis: „Kas ma rääkisin sulle sellest, kuidas me Toomasega Veneetsias elasime?”

      „Ei.”

      „Olgu siis. See jäägu järgmiseks korraks.”

      Me joome auravat teed, vaatame hämarale tänavale, kus inimesed oma varajasel tõtlikul sammul tööle ja kooli kiirustavad, ning vaikime. Ma tahaksin Jäätisetüdrukult nii palju küsida, kuid ei oska. Kuidas ma peaksin suhtuma müstilisse Toomasesse, kes ikka vahepeal ta juttudesse hiilib? Mis küll toimub selle kummalise tütarlapse peas, kes istub minu vastas ja piilub mind sädelevate silmadega pikkade ripsmete tagant?

      „Kas sa oled õnnelik?” pärin ma ühel hetkel, võib-olla ka lihtsalt selleks, et midagi küsida.

      „Mis on õnn? On see aurav teetass jahedal hommikul? On see kingade kõpsumine tänavasillutisel, kui lähed oma armastusega kohtuma: ikka kõps-kõps-kõps? Või on see sootuks nähtamatu nagu kaugel alles sündinud täht, kelle valgus pole veel meieni jõudnud? Mis on õnn?”

      Kehitan õlgu. „Ma arvan, et õnn on vabadus.”

      Jäätisetüdruk turtsatab: „Meist keegi pole vaba, mu kallis! Vabadus on vaid illusioon, me kõik oleme nähtamatute köidikute kütkes, mis meid siin hoiavad.”

      „Kus siin?” jõuan küsida, aga siis heliseb nõudlikult mu telefon ning sinnapaika meie vestlus jääbki. Jäätisetüdruk libistab kingad jalga, embab mind, kui telefoniga räägin, ning hiilib välja.

      See hommik läheb mööda ja mõned järgmisedki. Teen iga päev asja

Скачать книгу