Аннотация

Sügis 1944. Veera on äsja lõpetanud Tallinna õdede kooli ja suunatud seejärel Haapsalu Sõjaväehaiglasse halastajaõeks. Läänerindel ent toimuvad dramaatilised muutused, punaarmee tungib Eestimaale aina lähemale ja kõik sõjaväelaatsaretid evakueeritakse. Kuuldused pealetungivate vene vägede metsikustest ei jäta Veerale valikuvõimalust ja nii astutaksegi koos sõbratar Naimaga viimase evakueeruva Saksa laatsaretilaeva pardale, käe otsas vaid väike käsikohver, hinges nooruse uljus ja südames lootus peatsele tagasitulekule… Algab pikk põgenikutee, nagu tuhandetel teistel eestlastel, kel aga igaühe elu keerdkäigud hoopis erinevad ja ootamatute kurvidega.

Аннотация

Autor on ka käesolevas romaanis läinud ajas tagasi selle põlvkonna juurde, kelle noorus ja kujunemisaastad sattusid saatuse tahtel Eesti Vabariigi hävingu ning okupeerimise ajale, selle põlvkonna üleeelamiste ja elamata elude juurde. Romaan algab sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde idüllilisse villasse järve ääres. Seal sõbruneb ta villa omaniku tütre Violetaga, keda ta küll imetleb, ent ka kadestab. Elu on ilus ja tulevik paistab avanevat ahvatlevana tema ees. Varsti aga muutub kõik, vene vägede sissetung ja okupatsioon kehtestab hoopis teised mängureeglid, mil eestlased võisid omaks pidada vaid oma unistusi… Lugu saab üllatava järje pool sajandit hiljem samas Järvepilgu villas, kus kõik kunagi alanud oli, ja siis selgub ka, kas Maret ja Violeta suutsid oma unistused ka täide viia…